Sääsest ja kärbsest saab veel aru, need on lindudele ja konnadele ja veel mõnele hääle loomale-linnule kenasti kõhutäiteks. Aga täid, kes, nagu raamatu tiitellehel kirjas, said jagu Napoleoni armeest? Või kirbud? Või... Neid ebavajalikke tüüpe on kogu ilm täis ja kui kunagi juhtub Jumalaga kokku, siis tahaks kindlasti küsida, miks ta need lõi?

Eesti on suuremast jamast pääsenud, siinmail võib kindel olla, et kui keegi sind hammustab või nõelab, siis hullu sellest enamasti ei juhtu – punetab-kipitab-paistetab, kuid ei enamat, jalalt maha ei võta. Ent maailmas on ka neid, kes võtavad.

„Kurjad putukad” on jaotatud peatükkidesse jagatud märksõnade järgi: valus, kohutav, surmav, hävitav. Kusjuures hävitaja ei pea just inimest hävitama – kartulimardikas näiteks paneb tuuri kartulisaagi, kui vähegi võimalust antakse.

Ilmas leidub täiesti uskumatuid pisielajaid, kellega kohtuda ei sooviks. Näiteks Aafrika nahkhiire-lutikas, kes käib aeg-ajalt ka inimeselt manti võtmas. Või banaaninälkjas, kes võivad paaritudes kinni jääda ja siis tuleb partneril peenis ära närida ja ta sellega kogu eluks emaseks teha. Või jaanimardikas, kes on särav ja süütu, kuni hakkab ligi meelitama teise liigi isast eesmärgiga ta kinni pista. Ent need kolm putukat on vaid kohutavad.

Tapva seltskonnaga pole soovitav kokku puutuda. Mõrvarlutikas, nagu nimigi ütleb, võib su teise ilma saata, andes edasi parasiidi, mis kannab edasi surmavat Chagase haigust. Kirpudelt saab muhkkatku, tsetsekärbes paneb inimese magama, teinekord igaveseks, hallasääsed kannavad edasi malaariat ja dengue palavikku. Pisike sametlest, kes toitub verest kord elus, annab vastutasuks võsatüüfuse, mis tapab, kui õigel hetkel abi ei saa...

Ühesõnaga raamatutäis teadmisi kõiksugu putukatest, kes elavad imelikult, käituvad imelikult ja pole sugugi teretulnud.