RAAMATUBLOGI: Müütiline Palusalu, Maailma-Kristjan



RAAMATUBLOGI: Müütiline Palusalu, Maailma-Kristjan
PalusaluRepro

Paavo Kivine, „Palusalu“, Äripäev, Imeline Ajalugu, 336 lk.

Kristjan Palusalu mälestus on nüüd lahti kirjutatud ja jäädvustatud. Paaavo Kivine lasi seekord rääkida teistel – raamat põhineb intervjuudel ja artiklitel minevikust. Ühtaegu võib tunduda, et autor on läinud kergema vastupanu teed, sest sõna valdab Kivine väärikalt. Teisalt taas… Kas meie, kaasaegsed, suudame tunnetada olnut? Me pole näinud, pelgalt kuulnud ja lugenud ning peaksime tuginema nii või naa meenutustel ja toonasel kirjasõnal. Mida raamatus tehaksegi. Originaalis.

„Veel eales varem pole Tallinnas nii suured rahvamurrud olnud kedagi külalist võtmas vastu, olgugi, et meil on nähtud siin inimpõlve kestes keisreid, kuningaid ja presidente, kõnelemata meie oma tegelaste saabumistest.

…Rong saabub aeglaselt, peatub.

Ja siis: esimesena väljub Palusalu ise! Laiaõlaline, nooruslik, heleblond sasipea. Ning kui häbelik ja heasüdamlik on ta naeratus! Palusalu ise – kõigi aegade tugevaim olümpiamaadleja, käed rinnal.“

Nii kirjeldasid lehed Maailma-Kristjani saabumist Berliini olümpialt 1936, taskus kaks raskekaalu kulda – vaba ja kreeka-rooma maadluses. Eestlaste jaoks vägevaim inimene planeedil. Rahvusliku uhkuse, väe ja võimu kandja.

Need kaks olümpiavõitu, otsa ka kuld 1937. aasta EM-il Pariisis, ja ongi Palusalu suured medalid üles loetud. Tuli, võitis, kadus. Ehk siis, kui mõelda, sobiks tema elu pealkirjaks: lühike karjäär ja spordimehe saatus.

Samal teemal:

Palusalu oli maadlejaks loodud, ent kas ta mitte ei sattunud juhuslikult ja vastu tahtmist, leidmata elus kohta? Algus oli vaevaline. Vaemurru külast tuli teismelisena minna 15 või 30 kilomeetri kaugusele väärilisi vastaseid otsima. Jalgsi mõistagi. Siis sõjaväeteenistus ning treeningud veerandsaja kilomeetri kaugusel Tallinnas, kuhu tuli taas minna kondimootori abil.

Siis olümpiavõit, presidendilt saadud Pillapalu talu, EM-kold, karjääri lõpetanud õlavigastus, sõda, minek kaasa Vene mobilisatsiooniga, põgenemine töölaagrist, naasmine koju, istumine vanglas, lihttöölise elu… Neisse 79 aastasse mahtus palju, kuid sporti vähe.

„Mul on elus õnne olnud. Küll maadluses, küll muus,“ arvas Palusalu ise. Ju on tal õigus, kui ta nii ütleb.

Õigupoolest on Palusalu alati olnud justkui müütiline tegelane. Esmalt levis müüt vägevast maadlejast, vaid hetkeks tuli Maailma-Kristjan lavale, et kohe lahkuda. Nõukogude võim peitis ta samuti nii ära, et Eesti rahvaski ei teadnud, kas ta on enam elus või mitte. Palusalu ise kogu oma tagasihoidliku loomuse tõttu lavale ei tikkunud.

Ja ka nüüd on meil Palusalust meeles vaid müüt.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare