Kes Berzeliuse lugudega tuttav pole, võiks alustada esimesest („Igaveseks märgitud”), sest vastasel korral jääb taust uduseks – ei mõisteta, miks lubab riigi üks parimaid prokuröre vanglast põgenenud mõrtsuka oma korterisse varjule ning soostub teda abistama, selle asemel et kinni võtta või teise ilma saata. Ent see on vaid kõrvalliin.

Berzelius jätkab Rootsi tugevate, emantsipeerinud naiste liini, mis sai mitte just alguse, aga plahvatusliku tõuke lohetätoveeringuga tüdrukust. Ent samas tuleb möönda, et Berzelius on pisut väljapeetum ja vaoshoitum, kui Lisbeth Salander, kuigi lõpptulemuseni – õigluse jaluleseadmiseni – jõuavad mõlemad.

„Delta-väljakutse” tegevus toimub meedikute ringkonnas. Andekas kirurg on aastaid tagasi teinud vea ja asunud seetõttu tööle Norrköpingi kiirabihaiglas. Just tema jõuab esimesena kohale ning avastab piinarikkalt surema jäetud naise, käelabad maha raiutud, kelle elu päästa ei õnnestu. Ent see on paraku alles kurjategija esimene ohver.

Edasine on teada – Berzelius ja politseinikud asuvad mõrvarit jahtima, arstid elavad oma elu, mis ei ole just lilleline... Ühesõnaga, kõik on nii, nagu krimiromaanis peab olema. Ainult et kogu värk on suurepäraselt kirja pandud. Ja äärmiselt realistlikult, tundub, kuigi on arusaadav, et reaalsusega pole siinkohal vähimatki pistmist.

Just oskus ebareaalsus lugejale reaalsuse pähe maha müüa ongi hea kirjaniku omadus. Jääb mulje, et tegelased – kurjategija, tema jälitajad ja kõrvalosatäitjad käituvad nii, sest nad peavad nii käituma. Seega on Schepp hea kirjanik. Kusjuures arenev, sest tema kolmas raamat on kahtlemata pisut parem kui eelmised.

Neljas Berzeliuse raamat on Rootsis juba ilmunud. Ootame eestikeelstamist.