Väärt (krimi)kirjandus on säärane, mida võid kümnendi pärast taas kätte võtta ja lugeda äärmise mõnuga ka siis, kui üht-teist tuttavat ette tuleb.

Sherlok Holmesi lood on krimkafännile teada, Agatha Christie kirjutatu samuti, aga ikka tunduvad värsked. Ent laske riiulist silmadega üle – palju on seal raamatuid, mis kordust väärivad?

Sama on kordustrükkidega, mida meie kirjastused väga ei kipu tegema. Nii jäävadki järgmised põlvkonnad suurepärastest teostest ilma. Inglise keeles on raamatud saadaval, maakeeles mitte.
Pilk raamatukaupluste kodulehtedele näitab, et John Grisham on suuresti läbi müüdud, Patricia Cornwell samuti ja isegi Christielt leidub vaid pudemeid. Ja Stoutilt.

Kena oleks, kui kirjastus Tänapäev Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini saagadega siitmaalt lõpuni välja läheks. 33 lugu ja 39 lühilugu pole ju palju.

„Fer-de-Lance” (varem ilmunud pealkirjaga „Mürkmadu”) on esimene Wolfe’i raamat, aga mitte sissejuhatus järgmistele, vaid nagu oleks võetud kuskilt kespaigas. Ei mingeid selgitusi ega tutvustusi, action läheb kohe käima. Wolfe’i puhul olegi nii, et tema elulugu avaneb asjade käigus ja tasapisi.

Üht-teist siiski esimeses raamatus alles algab – Wolfe alles otsib endale sobivat õlut – aga muu on nagu ikka. Materiaalne seis on nadi, kuid laiskus paneb Wolfe’i ikka pakutud töö peale turtsuma. Mõistagi võtab ta selle lõpuks vastu ja hakkab otsima Carlot, kes kaotas töö (on depressiooni aeg), pidi Itaaliasse naasma, mõtles ümber ja siis kadus. Maailma parim eradetektiiv (nagu Wolfe endast arvab, ja üsna õigustatult), nagu arvata võib, lahenduse leidmisel hätta ei jää.