RAAMATUBLOGI: Nesser on Nesser – mida jumal on andnud, seda aeg ei võta
Hakan Nesser on taas Eestit väisamas, õigemini tema raamatud, Aga mitte nordic noir’ üks esimesi suurkujusid inspektor Van Veeteren.
Esmalt pisut nostalgiat. Nesser jäi küll Henning Mankelli varju, ent oli samavõrd Rootsi krimiromaani üleilmse edu looja. Mankell poleks oma teostega suutnud täita raamatukaupluste riiuleid pealkirjaga Nordic crime, appi tulid kolleegid. Nesser oli üks neist, kes on trooninud aastaid ingliskeelse krimikirjanduse poolesaja enimmüüdud autori hulgas.
Nesser suutis paeluda ka Eesti kirjastajaid. 1996. aastal ilmus Mirabilia sarjas tema esikromaan „Jämeda silmaga võrk“. Järgnes veel kuus tõlget ehk siis Van Veetereni sarjast jäi maakeelde panemata vaid kolm raamatut.
Just Van Veeteren tõi Nesserile igavese au ja kuulsuse. Vana, rahulik, haritud, tark, sissepoole elav, pahur, küüniline, tumedat õlut, lugemist ja malemängu armastav – tüüpiline põhjamaalane, näikse. Samas ei seostanud Van Veetereni romaane ei Rootsi ega ühegi teise riigiga, vaid tegevus toimus väljamõeldud linnas Maardamis, mis asub kuskil Põhja-Euroopas.
Van Veeteren jäi juba viiendas romaanis pensionile ja käis oma antikvariaadist kolleegidel abiks, seega ei saanud temaga vist pikalt edasi minna. Kuigi võinuks. Usutavasti võtnuks lugejad vastu ka noore Van Veetereni, sest tihtipuhku liiguvad autorid olevikust minevikku. Aga see selleks, Van Veeteren, tõenäoliselt kümne silmapaistvama kirjandusliku politseiniku sekka kuuluv persoon, on läinud ja teinud ruumi Gunnar Barbottile.
Ei, Nesser pole raamatu tegevust Itaaliasse transportinud, vaid hoopis Rootsi. Ja ilmselt on ta tüdinud põhjamaisest tegelasest, mistap andis ta Barbottile itaallasest isa (kes kadus kaamosest kui tuul) ja sellega ka pisut lõunamaist iseloomu. Barbotti on päikeselisem – kuid vaid kohati, sest tedagi valdavad masendushood – ta ei pruugi ülemäära alkoholi ega ole vägivaldne.
„Inimene ilma koerata“ on õigupoolest perekonnasaaga. Kymlinge ja detsember – selge, et head nahka siit oodata ei ole. Perekond Hermansson valmistub pidama 105. sünnipäeva – isa saab 65 ja vanim tütar Ebba 40. Seltskond tuleb kokku, ent peost asja ei saa. Päev enne kaob pere must lammas, tõsielusarjas kahtlast kuulsust kogunud, õigupoolest ennast häbistanud perepoeg, päev hiljem Ebba poeg. Kaovad jäljetult.
Võib esmapilgul tunduda, et kõik Hermassonid moodustavad kummalise kamba, ent kui vaadata eemalt ja detailselt ükskõik millist perekonda, siis on ju igal oma kiiksud. Õnneks mitte nii hullud. Pereisa on täielik despoot ega kavatse naiselt küsidagi, mida too arvab sellest, et maja maha müüa ja Hispaaniasse kolida. Naine mõtleb vaid tapmisest, kuid ei suuda otsustada, kas teise ilma saata mees või lahkuda ise. Ega lapsedki paremad ole.
Nojah, kaks noort meest on kadunud, Hermansonide pere liikmete luukered hakkavad tasapisi kapist välja tulema, kuid Barbottit, kes üritab järeleandmatult saladust lahendada, see eriti ei aita. Kuud lähevad…
Kokkuvõtteks: Van Veeteren sai kohe omaks, Barbottiga tuleb pisut harjuda, aga Nesser on Nesser – mida jumal on andnud, seda aeg ei võta.
