RAAMATUBLOGI: Nõiaprotsessidest ehk tigedus peidab end vooruslikkuse maski alla
Tea, kuidas asjad siin Eestimaal käivad, kuid Aarne Rubenile tuleks sedavõrd üksikasjaliku, mahuka, huvitava, hariva ja (populaar)teadusliku raamatu, õigemini monograafia eest omistada ajalooteaduste doktori kraad. Vähemalt.
„Nõiaprotsessid Eestis“ pakub nii siinsetele kui maailmale märgatavalt uut ja tarkust. See pole kui uurimus a la „Need lapsed, keda ümbritsevad kodus raamatud, loevad rohkem kui need, kel raamatuid kodus ei ole“, mille eest kraade jagatakse. Ruben on ära teinud hämmastava töö.
Tegelikult on teose väärtus märksa laiem. Nõiaprotsessid 15- - 18. sajandil ei suru end peale, vaid on justkui leebed peategelased, kes lubavad kõrvalosatäitjatel samuti särada. Ehk siis lugedes avaneb toonane Eestimaa, õigemini Liivimaa kogu oma ilus ja valus, tavade ja kultuuri, elu ja oluga.
Ja avaneb mitte ainult Eestimaa, vaid kogu Euroopa. Ja mitte ainult Euroopa, vaid ristiusk täies mitmekesisuses. Sest loomulikult oli nõiajahi taga kristlik kirik, see aususe ja õigluse püha kants, mis tegelikult on aegade algusest saadik teinud inimsusevastaseid kuritegusid tänapäevani välja – kui me just ei pea just üritusi hävitada moslemid ja muud uskmatud viimseni, inkvisitsiooni ja arvukaid pedofiiliaskandaale just normaalseteks. Aga see selleks.
„Ühe tänapäeval prevaleeritava teooria kohaselt olid nõiaprotsesside põhjused pigem teoloogilised kui sotsiaalsed. Tähtsaks faktoriks oli kohtunikepoolne naistevihkamine,“ kirjutab Ruben sissejuhatuses. „Oma osa mängis ka kurjus – väliselt olid 1669. aasta veriste Blåkulla lasteprotsesside korraldajad ontlikud pereinimesed, kuid tigedus peidabki end enamasti vooruslikkuse maski alla.“
Kahetsusväärne, et meie külanõiad, ravitsejad, arbujad on minevikku jäänud ja suuresti mütoloogilisteks persoonideks muutunud, sest meie maailmapilt on muutunud tehnoloogiliseks ja primitiivseks.
XVI sajandil peeti Lääne-Euroopas meid nõidrahvaks, metsikuteks ja kangekaelseteks paganateks, kelle maal on kurat teinud musttuhat trikki. Kas see pole mitte positiivne iseloomustus meie poolt vaadates?
Niisiis tuli kristlik kirik Liivimaale ja hakkas nõidu põletama. Kuidas see kõik toimus, millistel õiguslikel, filosoofilistel, teoloogilistel, (eba)inimlikel alustel, saab raamatust teada. Lisatud on kohtuprotokollid, piinamiste kirjeldused, võrdlused muu maailmaga…
