RAAMATUBLOGI: Noorte kaasaegne maailm on hirmuäratav

 (2)
RAAMATUBLOGI: Noorte kaasaegne maailm on hirmuäratav
Südamemurdja.Repro

Geir Tangen, „Südamemurdja”, tõlkinud Ene Mäe, Varrak, 374 lk.

Kui Norra krimikirjaniku Geir Tangeni debüütromaan „Maestro” oli pisut üle keskmise, siis selle järg „Südamemurdja” juba kõvasti keskmisest üle.

Ehk peitub põhjus, miks raamat hoobilt kaasa haaras, tänapäevastes teemades. Kui „Maestro” keskendus sarimõrvarile, kellega tavakodanik isegi unes kokku ei puutu, siis nüüd on autor läinud märksa argipäevasemaks.

Peategelased on endised: läbipõlenud, kuid jalad pisut alla saanud Islandi juurtega ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson ja uurija Lotte Skeisvoll, kes põleb samuti – kirglikkusest töö vastu ja tasapisi ka läbi.

Viljaril tekib äärmiselt personaalne mure – hommikul, pärast raju pidu, kus mõistagi tarbitakse kõikvõimalikke joovastavaid jooke ja aineid, ärkab ta teismeline poeg Alexander tumedanahalise kaunitari kõrval, kes paraku on siirdunud teise ilma. ATH sündroomiga noormees ei suuda end vaos hoida, keerab kokku hulga käkki, kakleb ja põgeneb ning leiab end ühel hetkel trellide tagant.

Kummalisel kombel läheb lapsevanemail üksjagu aega enne, kui nad taipavad, et nende järeltulijad ei ole alati nii puhtad ja siivsad, nagu loota sooviks. Ometi võtab Viljar nõuks koos Lottega välja uurida, kes oli tegelikult kaunitari mõrva taga.

Tõele au andes on noorte kaasaegne maailm üsna hirmuäratav, vähemalt vanema inimese pilgule. Liiga palju on ses lapsikust, vastutustundetust ja mõtlematust. Eks kõik ole elus teinud rumalusi, aga tänapäevases nutimaailmas jääb vähe varju ning üksainus pisieksimus, netiavarustesse sattunud video, võib rikkuda tuleviku.

Samal teemal:

Ühel hetkel astuvad „Südamemurjas”mängu paremäärmuslased. Ja nemadki on pehmelt öeldes räige kamp kogu oma mõttemaailmaga. Järelsõnas selgitab autor, et raamatus kirjeldatud paremäärmuslaste ideed ja planeeritavad aktsioonid ei ole liialdatud ega fiktsioon, vaid nende repliigid ja argumendid on reaalsed, võetud nii sotsiaal- kui avalikust meediast.

„Südamemurdjale” lisab tugevus see, et omavahel segunevad põnevusromaan ja traditsiooniline krimka, mis teineteist ei sega, pigem täiendavad. Üllatavad pöörded ja sündmused, mida ei oskakski oodata. Ja teiseks muidugi elulisus. Eks lapsed murragi meie südameid mitmel moel, kuid, nagu elu õpetab, tuleks neil silma veidi tõsisemalt peal hoida.