RAAMATUBLOGI: Nõukogude sotsialistlik absurditeater
Nõukogude Liit oli teater, kus igaühel mängida oma roll. Absurditeater helgest ja õnnelikust elust.
Kahtlemata pakub kunstniku ja muusiku biograafiliste sugemetega romaan „Metroo“ hingekosutust meie presidendile Kersti Kaljulaidile, sest tõestab taaskord, kuivõrd „helge“ elu oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus. Ainult et raamat ei lõpe punkti, vaid komaga ning see, mis järgneb, purustab demokraatliku õnne teooria.
Lõpuks pääsesid Aleksander Kaletski ja ta abikaasa, muundudes juutideks, sotsialistlikust teatrist või vanglast – üks ei välista teist – ning sellega raamat lõpeb. Neid tervitas New York, demokraatia kants. Nüüd, neli kümnendit hiljem, ütleb Kaletski välja kurva tõe.
„Mis on kõige kohutavam – Nõukogude Liidus olin ma õnnelik vaatamata sotsialistliku süsteemi täielikule vastuvõtmatusele ja sellest tulenevale igapäevasele ohule,“ rääkis Kaletski hiljutises intervjuus. „Aga seal läänes, olin ma aastaid ja aastaid õnnetu, kuigi pean sealset süsteemi igati vastuvõetavaks. Tundub, et kõige tähtsam on leida rõõm ja rahu hinges. See, mis sind ümbritseb, on kõigest foon. Ka mu abikaasa ei saanud Ameerikas õnnelikuks ja lahkus ühel hetkel kloostrisse.“
Valguse ja varju paradoks – varjus oled õnnelik, valguses õnnetu.
Lugedes „Metroost“, kuidas sotsialistlik tegelikkus kunstnikke ja loojaid lämmatas, võib mõista, et lahendusi oli kaks – kaduda riigist, kus kurat või olla hommikust õhtuni alkoholiuimas ja vaadata toimuvat kõrvalt kui teatrit, nagu tegi üks raamatu tegelastest.
„Mulle pole vaja tavalist teatrit,“ vastas Stass häirimatult ja ilmselt rõõmustades võimaluse üle selgitada lihtrahvale oma filosoofia sügavusi. „Mulle jääb seal kitsaks, minu gabariitidele ja talendile – seal on kitsas ja igav. Ainult üks teater maailmas on mulle sobiv ja selle nimi on elu! Vat see on teater, mis teatri nime väärib. See on koht, kus ei pea tundma igavust, iga minut on esietendus ja iga päev: „Olla või mitte olla?“! Aga milline lavastus, milline haare! Kust sa veel leiad säärast lava nagu Moskva? Isegi pahempidist metrooringi pole unustatud lava alla panna. Ja näitlejad! Te vaadake, millised talendid tuhandete kaupa kihutavad kauplusest kauplusse! Ja millised kostüümid! Sa mu armas jumal! Mihukesele kostümeerijale võib tulla pähe riietada näitlejaid absurdsemalt? Ja dekoratsioonid! Kas selline asi on inimese kujutlusele jõukohane? Ainult kõige painajalikumas unenäos võib näha nii palju punast värvi. Vat see on avangard, mis seda nime väärib! See on modern, mis moderni nime väärib!“
Pea 500 lehekülge ühe suurejoonelise, seitse aastakümmet kestnud etenduse värvikat kirjeldust läbi kunsti- muusika. Ja teatriinimeste silmade. Elu töörahva õnneriigis just selliselt, nagu igaüks ses etenduses mänginu mäletab. Lääs võib arvata, et autor on vinti peale keeranud, aga ei, mitte ainsat keeretki.
