RAAMATUBLOGI: Oh oleks kõik nii lihtne, et lähed aastasse 1914, tapad keisri ja päästad sellega maailma
Ben Elton on kirja pannud suurepärase stoori, mida jäädki lugema selle muinasjutulisusele ja absurdsusele vaatamata.
Kui palju on raamatuid, mida ka kaugelt üle kesköö käest ei pane? „Tagasi minevikku“ on üks neist. Tahtmine on teada, millega kogu see uskumatu lugu lõpeb. Kusjuures puänt, õigemini kaks puänti, on ootamist väärt.
Õigupoolest on raske raamatut kuhugi liigitada. Ajalooline ulmepõnevik oleks ehk lähim termin. Ning „Tagasi minevikku“ saab mingil määral võrrelda – tõsi, üsna kaudselt – filmiga „Tagasi tulevikku“.
Kui (rock)muusika allakäik algas siis, kui noored asusid kanepi asemel ecstasyt tarvitama – nii väidetakse raamatus ja väitel on jumet – siis millal algas tsivilisatsiooni allakäik?
1914. aastal.
Lõik raamatust: „1914. aasta suvel üldine inimkonna loomalikkuse tase oli mõõnaseisus ning algas rahu ja rahvusvahelise koostöö ajastu. See oli aeg, kui Euroopa tsivilisatsioon, mis oli põhjustanud nii palju vaesust endale ja teistele, oli just hakanud asju õigeks seadma. Sotsiaaldemokraatia hakkas koitma; isegi tsaaril oli duuma. Hääletama hakati. Haridus, tervishoid, elatustase – kõik need paranesid hüppeliselt ja jõudsalt. Kunsti ja teaduse areng Euroopa pealinnades oli elavam kui kunagi varem pärast renessanssi.
Ja siis järsku – enesetapp. Hullumeelne, perversne tahtlik enesehävitus purustas lõplikult peaaegu üleöö neli tuhat aastat arenenud kollektiivse kultuuri. Et see enam kunagi ei taastuks, ja selle asemel andis teed globaalsele absurdse fanatismi genotsiidsele segapudrule nii vasakult kui paremalt. Nõukogude Liit moondas Marxi suure idee nakkavaks globaalseks õudusunenäoks, milles terved rahvad mõrvarlikult orjastati. Ja Ameerika Ühendriigid otsustasid viia konkurentsi jumaldamise, tarbimise ja toodangu ülejäägi planeedi väljasuremise praegusesse punkti.“
Niisiis tuleb tsivilisatsioon päästa, maailmasõda ära hoida, likvideerides sõja vallapäästja.
„Ta juhtis kõige enam teaduslikult ja tööstuslikult arenenud rahvast maa peal ja kõik, mida ta tahtis teha, oli seista põllul ja jõllitada kaarti, halvatud käsi toetumas mõõga käepidemele. Kuidas Edward VII aega veetis? Purjutas, mängis hasartmänge ja hooras Pariisis ringi. George V? Kogus oma neetud marke. Tsaar Nikolai? Teeskles, et on väike maaomanik ja kõpitses aias oma kamandava naisega, kes oli väga kiindunud hooradega sehkendavasse ja vaimuhaigesse talupoega. Prantslased nautisid kaunist ajastut La Belle Epoque’i. Ameeriklased tahtsid tõstesilla üles tõmmata ja unustada, et Euroopa üldse eksisteerib. Ja kes oli väljas manöövritel? Kes kandis ogaga kiivrit, kui koera jalutama viis? Kes taasrelvastus sellise kiirusega, et see oleks pannud Tšingis-khaani punastama?“
„Kaiser Wilhelm,“ möönis Stanton.
„Jah, Kaiser Wilhelm,“ hüüdis McCluskey. „Kogu selle kuradima katastroofi põhjus. Nii, et plaan on selline, Hugh – me vahetame ühe surnud saksa kuningliku mehe teise vastu. Sa lähed Sarajevosse ja hoiad ära Austria-Ungari troonipärija mõrva, seejärel lähed edasi Berliini ja tapad keisri.“
„1914. aastal?“
„1914. aastal.“
Oh oleks kõik nii lihtne, et lähed spiraali kulgevas ajas – selle fenomeni avastas Isaac Newton – tagasi ja minevikku muutes lood uue tuleviku.
