Leonardo da Vinci on temast kirjutatud raamatutes justkui legendaarne ilukirjanduslik persoon või, kui võtta aluseks laineid löönud „Da Vinci kood“, siis salapärane hea professor, õõnestamas kristliku maailma alustalasid. Või suur kunstnik, kes lõi ajaloo arusaamatuma teose, õigemini naeratuse.

Paraku pole da Vinci palgalt üks, teine ega kolmas, vaid kõik kokku ja natuke peale.

Stefan Klein, (populaar)teaduskirjanik võttis nõuks aegade suurima leiutaja elu ja olemuse tükkideks võtta ja lugeja silme all kokku panna.
Da Vinci pärand on nagu universum oma hõlmamatuse, mustade aukude ja tähesäraga. Lapates da Vinci märkmeid – 10 000 lehekülge täis joonistusi ja peegelkirja – tuleb vaid hämmastuda.

Universaalgeenius, nii nimetasid da Vincit need, kes tema töid uurisid. Sigmund Freud leidis, et da Vinci oli ärganud pimedusest liiga vara, kui kõik teised veel magasid – sedavõrd oli ta oma ajast ees.

Mees da Vincist üritas maailma ja toimuvat mõista, endale selgeks teha, teisendades kõik arusaamatu, metafüüsika füüsikaks, tõrjudes kõrvale jumalikkuse. Lind ei lenda seepärast, et jumal määras ta lendama, vaid tänu tiibade kujule ja tõstejõule. Da Vinci sõnastas kaude universumit töös hoidva valemi E = mc2, lõi esimese digitaalse arvuti ja tehisliku südameklapi. Ta kaardistas inimkeha, selgitas lahti loodusseadusi, ehitas roboteid ja konstrueeris lennumasinaid.

Lugedes Kleini raamatut, mis on üles ehitatud teemade ja da Vinci eluperioodide kaupa ning kirja pandud selges keeles, tundub uskumatu, kuidas üks inimene suutis elus nõnda palju korda saata. Nagu da Vincil olnuks kümmekond klooni. Aga ei olnud. On ainult üks da Vinci.