RAAMATUBLOGI: Õndsad on need, kes on supiusku


RAAMATUBLOGI: Õndsad on need, kes on supiusku
Supp.Repro

Kristina Efert, „Supp”, Varrak, 216 lk.

Kaasaegne maailm eesotsas noorusega on tõesti hukas. Suppi ei sööda, või kui süüakse, siis vähe ja harva. Mis on mõistagi viga.

Aastaid tagasi kurtis teismeline skandaalses reklaamis: „Ema lööb maha, kui ma suppi ei söö.” Nii ongi. Kasvav põlvkond ei armasta suppi. Aga eks see tule ju vanematest. Teisalt, kui vaadata tänapäevaseid trende, siis kõik need tervisevedelikud ja püreestatud värk ei anna õiget supi mõõtu kuidagi välja. No tõesti, lased lillkapsa miksriga lödiks, viskad paar maitseainet sisse ja pakud seda kasvavale organismile...

Supp on see, kus lusikas püsti seisab. Ja on põhitoidus, mitte eelroog või näljapeleti. Kusjuures praeguses tervisehulluses peaks just supp peale minema, sest seal säilivad olulised vitamiinid ja mineraalid, mis muidu keeduveega ära valatakse. Ka seedub vedel toit paremini, mistap organism omastab paremini toitaineid.

Õndsad on need, kes on supiusku. Lihtne valmistada ja maitsev. Miks mitte panna sügisest kevadeni, jahedamal ajal, supid roteeruma? Nädala alguses uus potitäis, millest jätkub paariks-kolmeks päevaks. Ja kui ring täis, siis otsast peale. Hernesupp, hapukapsasupp, hartšo, boršš, rassolnik, vürtsikas chorizo-oasupp, prantsusepärane lõhesupp, juudi penitsiliin ehk kanasupp... Suvel on teised, pisut kergemad variandid – mereannisupp, oblikasupp, gazpacho, mitmed seenesupid, uhaa...

Samal teemal:

Ülalpool sai ära toodud pelgald suppide pealkirjad, nende sisu, kui asjale hingega läheneda, on märgatavalt mitmekesisem. Näiteks boršil on hulk variatsioone, üks paremaid neist Ukraina variant, kuhu tuleb lisada ka suitsuliha ja pisut kuivatatud ploome. Hartšo olgu ikka lambapuljongi ja lihaga ning sisse törtsutada just ehtsat Gruusia satsebelit, aga mitte muud kastet.

Sai hingelt ära räägitud, nüüd asja kallale. Kristina Eferti suurepärane „Supp” valiti aasta parimaks kokaraamatuks ja igati õigustatult. Teos on kenasti koostatud, hästi liigitatud ja kaunite piltidega. Ent, mis olulisem, retseptid on väärt proovimist.

Juba esimene katsetus läks täkkesse ning teise päeva supp lisandus raudkindlalt rotatsiooni – veiseliha, keel, suitsuvorst, soolakurk ja selle vedelik, tomatipasta, oliivid, sidruniviilud ning ülejäänu tavalisel moel: puljong, kartul, porgand sibul, maitseained. Kokku saab ülihea koosluse, aga proovige kõike seda mittesupina serveerida...

Katsetamisväärset on raamatus veelgi: külasupp, õukonnasupp, tuline linnulihasupp, soojendav suitsukanasupp... Need pole ainsad suupärased, aga eks igaüks avastagu ise.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare