RAAMATUBLOGI: Õnnetud naised ja läbikukkunud mehed. Pauts ei hellita
Katrin Pauts jätkab kirjanduslikku tegevust krimkarindel, ent on seekord Muhu tumedast loobunud. Või on?
Pautsi kaks esimest krimiromaani – „Politseiniku tütar” ja „Tulekandja” kandsid ühist nimetajat Saaremaa põnevik ja neis lahendas kuritegusid ajakirjanik Eve Niimand. „Öömees” eelnevate raamatutega ei samastu.
Esiteks ei määratleta, millises Eestimaa kolkakülas tegevus toimub, ent see võib sama hästi olla ka Saaremaa, saati kui on mängus vana raudteetamm. Kattis ju omal ajal saart korralik raudteevõrk.
Paaril viimasel aastal ilmunud Eesti krimkad on mõneti ühe vitsaga löödud – sündmuspaik on jumalast maha jäänud paik ja kuriteod müstikaga looritatud. Nii nüüdki. Tolles Karup**se külas (nimi on pandud siinkirjutaja poolt) on tegutsemas kummituslik Öömees, kes noori inimesi teise ilma saadab või neid jõesillalt vette tõukab. Jälle juhtub – elu kaotab koolitüdruk.
Suurlinna mõrvauurijad ei saa asjast sotti, küll aga hakkab juhtumit lahti harutama külapolitseinik Virve. Ja nagu selgub, on pea igal Öömehega kokkupuuteid, ka traagilisi.
„Öömees” on nauditavalt kirjutatud. Mitte et mõistatud tekitaks kõrgpinget, vaid pigem üldine taust, mis tundub põhjamaiselt tume. Suurepäraselt, läbi tegelaste sisemonoloogide, on kirjeldatud kolkasse kinni jäänud noorte inimeste hingeseisundit ning lootusetust. Kel on sassis suhted teise poole ja lastega, kes kibeleb soovist kogeda armastust või peab varjama ebatraditsioonilisust...
Pauts ei hellita, vaid näitab äärealasid täies „hiilguses”, just sellistena, nagu need ilmsed on. Õnnetud naised ja läbikukkunud mehed. Ja just säärasesse paika sobib Öömees – mõistagi luust ja lihast – briljantselt.
