Ei, „Pimedas, pimedas metsas“ pole „Kadunud“ ega „Tüdruk rongis“. Pole kaugeltki see žanr. Ses raamatus ei rännata selgepiiriliselt vaheldumisi minevikus ja olevikus ega elata ähmastes hetkedes, mis joonistavad lõpuks välja selge pildi.

Eelnev ei tähenda, et pimeda-metsa-raamat kehv oleks. Ei! See on lihtsalt isesugune ja omapärane, õigemini oma pärane. Pigem tõesti agathachristilik ja alfredhitchcocilik üheskoos ehk just säärase loo kirjutaksid nood kaks suurmeistrit kahepeale valmis.

Ühesõnaga naiste maailm. Nora, krimikirjanik, on nooruse ja kooliaja ammu selja taha jätnud, kui saab ühtäkki kutse kunagise kooli printsessi ja poistemagneti Clare’i pulmaeelsele tüdrukute õhtule, mis peetakse pimedas, pimedas metsas.

Nagu peagi selgub, on Nora viimane, kes võiks Clare’ilt kutset oodata, kuid läheb siiski. Ehk siis püss riputatakse teadlikult seinale ja jääb üle vaid oodata, millal see pauku teeb.

Kui Christiel on miss Marple või Hercule Poirot see, kes minevikus tuhnima hakkab, siis siin hargneb möödunu justkui iseenesest tasapisi lahti. Ning selge on seegi, et kõik sellest metsast eluga ei pääse. Ning nagu nii-öelda kahe tasandi krimkale kohane, on esmalt küsimus, kes Hadese kuningriiki saadetakse ja siis, et kes saatis.

Võiks öelda, et autor on suutnud luua õhulise (kuid hämara) lavadekoratsiooni, asetada paigale põnevad karakterid, kel on ses loos igaühel oma kindel roll, luua paeluv süžee ning lubada siis näitlejatel mängida oma mängu. Tempokalt ja pikemate pausideta. Lõpplahendus ei pruugi olla üllatav, kuid see polegi tähtis, sest oluline on teekond finišisse.