Elulooraamatus on Ozzy esimesed paarkümmend lehekülge, mis jutustavad tema noorusest, suhteliselt kaine. Ent hetkest, kui ta lauljakarjääri alustas, kulgesid neli kümnendit kui udus – mees oli lihtlabaselt hommikust alates silmini täis. Lisaks tõmbas või süstis Ozzy endasse terve Mendelejevi tabeli, mis kokkuvõttes tähendab, et inimorganism suudab taluda kõike.

Ozzy tunnistab ausalt, et raamatus on palju oletuslikku, sest hulk päevi ja nädalaid lihtsalt kadusid mälust. Aga see selleks. Ju siis on doping rokkarile loominguks vajalik. Kultusbändis Yes olnud vaid Rick Wakeman raju pidutseja, kirjutab Ozzy. Ja mis oli Yes Wakemanita?

Aga see selleks. Huvitav on Black Sabbathi (kes oli Ozzyta – ta visati joomise pärast bändist välja – samuti üsna null), raskerockile alusepanija, stoori. Aga see on juba pikem jutt. Kusjuures raamatu läbimiseks tuleb võtta tavapärasest rohkem aega, sest kuidas sa loed legendaarsetest lauludest – „Paranoid“, „War Pigs“, „Sabbath bloody sabbath“… mis iganes – ilma neid kuulamata.

Lauljana pole Ozzy just suurem asi, on ka paremaid, arvavad asjatundjad. Ent ta sobis metalse monotoonse häälega Black Sabbathisse briljantselt. Ja võib vaid oletada, kas Ozzy hullumeelsuseta – no ei olnud ta normaalne tüüp ning mees tunnistab seda ka ise – suutnuks Black Sabbath teha säärast muusikat.

Oli ju kidramees (ilmselt parim mees bändis) Tony Iommi see, kes lõi rifid – ta tõi esimesse palasse, „Black Sabbath“ tritooni, saatanliku intervalli, mis oli keskajal keelatud – Terry „Geezer“ Butler bassikäigud ning Bill Ward trummipartiid. Ent Ozzy oli ühendaja.

Muidu nagu raamat ikka – Black Sabbathi sünni ja koomasse vajumine, laulude loomine, tuuritamine, rajud joomingud, naised… Lisaväärtust loovad toonase, rockmuusika säravaima ajajärgu, meenutused, kui jutuks tulevad kokkupuuted Yesi, Led Zeppelini ja mitmete teiste bändidega.

Oh olid vast ajad…