Ehk olekski kolmandat osa ootama jäänud, kuid nõnda palju meenus, et Brinkmanni triloogia avaraamat „Andaluusia sõber“, mis ilmus 2013. aasta sügisel, oli piisavalt intrigeeriv. Tundus paslik läbi lugeda toonane arvustus ja see kõlas nõnda…

„Kui kaasaegne Briti krimka ja Ameerika action on küllalt kindlalt raamistatud ning ka värsked autorid peavad põhitõdedest ja väljakujunenud stiilist kinni, siis põhjamaalased kompavad ning ületavad piire veidi vabamalt. Ju näitas lohetätoveeriguga tüdruku meeletu edu, et krimižanris on avastamisruumi piisavalt.

Ka Söderberg loob midagi uut. Ta ei lepi sellega, et hea on väga selgelt hea ja paha on paha, vaid hägustab jooned hea ja paha vahel sedavõrd, et hinnangud muutuvad ebaselgeks.

Hispaania kandis käib maffiasõda, ühe perekonna pärija, sümpaatne tüüp, haritud ja väärikas, satub Rootsi ja avariisse. Avarii on mõistagi korraldanud rivaal, kaugeltki mitte sümpaatne tüüp, ja mitte väärikas.

Niisiis too hea paha, Hector Guzman, satub haiglasse ning algab südamlik tutvus õe Sophiega, lahutatud nooremas keskeas üksikemaga, kes on pealtnäha malbe, kuid sisimas sitke ja murdumatu – ühesõnaga hea inimese musternäide.

Ja siis astuvad areenile politseinikud. Kirjade järgi head, kuid tegelikkuselt mitte niiväga. Ehk siis pahad head. Sophie satub saatuse tahtel meeste mängude keskmesse ning peab valima poole. Täielik dilemma – paha on sümpaatne, hea aga parasjagu jälestust tekitav.“

Selge… Eelmises raamatus jäi maffiaboss koomasse, Sophie võttis tema töö üle, mille tagajärjel jäi tema poeg ratastooli.

Nagu ikka, ei saa krimiromaanide puhul liiga palju ette ära rääkida. Guzmani impeerium jätkab lagunemist, tema konkurendid peavad sõda, laipu on palju, head politseinikud uurivad esimese raamatu suurt veretööd, halvad politseinikud takistavad uurimist, Sophie satub poega päästes kahe tule vahele… Ühesõnaga möll käib täiel tuuridel ja eks näis, millega kõik see lõpeb.