Eks ta ole, palgamõrvari puhkepäevadest ei viitsiks vist keegi lugeda, et kuidas ta aeda harib, kontserditel käib või kaminavalgel maailmakirjandust naudib. Töö, ikka töö on see, mille peale armastus tuleb…

Paraku siinkohal pole Tammsaarel õigus – ka Victor teeb tööd ja näeb vaeva, aga armastust ligi ei lase. Sest kui ta end kellegagi tõsisemalt seoks, saaks vaenlased ühe persooni juurde, keda tema kahjustamiseks rünnata. Ja miks panna mõni tore naisterahvas löögi alla. Laste saamine on seega välistatud. Aga kaugemas tulevikus? Ka siis ei muutu midagi, sest kui töö kirglikult meeldib, siis tuleb seda teha jätkuvalt ehk nagu Victorile raamatus öeldi: temast saab maailma esimene 90-aastane palgamõrvar.

Samas on vanaks elamise peamine eeldus mitte vara ära surra. Aga eks sa proovi, kui sind jätkuvalt jälitatakse ülla eesmärgiga eluküünal kustutada.

Nii ka seekord. Naine nimega Kaaren on peaaegu sama hea oma ametis kui Victor, aga mitte piisavalt, sest vastasel korral kestaks raamat vaid sada lehekülge.

Tuleb olla pragmaatiline, sest pärast pääsemist on võimalusi kaks – kas jäädagi põgenema või likvideerida need, kes sinu surma soovivad. Mõistagi valib Victor teise variandi ning läheb mölluks. Pool New Yorki pööratakse segi ja… Ühesõnaga kaasaegne mõõga ja mantli lugu, kus antakse hagu esimesest leheküljest viimaseni.

Tom Wood – ta on muide inglane – tunnistas ühes intervjuus, et suurepärased palgamõrvarid meeldivad talle rohkem kui jamesbondilikud kangelased. „Pahad poisid on huvitavamad kui head, kuigi mõlemad tegutsevad sangarlikus stiilis,“ põhjendas ta ja lisas, et tema romaanides pole sõnumit ühiskonnale. „Kõik on vaid meelelahutus.“

Küsimusele, kui realistlikud on ta raamatud, vastas Wood: „Läbinisti realistlikud, ent vaid Hollywoodi-realismi või hüperrealismi mõistes. Ma ei proovi olla realistlik, kuid usutav. Fakt olgu väljamõeldisest eespool, aga mitte alati.“

Eks ta ole… Ent kel action meeldib, saab kindlasti elamuse kätte.