RAAMATUBLOGI: Painajalik tegelikkus, kui pead jälitama iseennast
Kui võtta lahkamiseks inimolevuse olemus, lisada võitlus kõrgema väe ehk tulnukatega ning otsa ka pisut müstikat – kohtumist iseendaga – saab kokku korraliku ulmeromaani.
Ulmekirjanikke ei piira miski, neil on vabadus luua maailmu, ühiskondi, inimtüüpe, ebamaiseid olendeid ja mida kõike veel ning muuta ebausutav usutavaks. Lugeja läheb häässe raamatusse sedavõrd sisse, et reaalsus kaob. Ja „Põgenemine“ on hea raamat.
Eks igaüks leia lugedes oma. „Põgenemises“ on sedavõrd palju kihte, et rasvaseimat teemajoont on raske välja tuua.
Kui sa oled üks paras kaak ja õnneotsija, siis jääb Maa sulle kitsaks. Ehk on mujal parem elada ja olla. Näiteks planeedil Sao Paolo. Paraku ei ole. Kuid sa leiad selle, milles oled hea – sinust saab rändaja-maavarade otsija keset metsikut loodust. Väljaspool linna oled sa vähemalt kaine – no ei ole suurlinna elukeskkond säärane, kus saaks selge peaga viibida – ega kakle tulikuuma elukaaslasega.
Paraku lähevad asjad teinekord isevoolu teed. Näiteks siis, kui sa kohtud põgenevate tulnukatega, kes on arengutasemelt sajandeid ees ega taha, et neid avastataks.
Loogiliselt võttes peaksid tulnukad su hävitama, siis jääks nende kohalolu saladuseks. Ainult et asjad pole nii lihtsad – sa oled salapäraseid külalisi näinud ja põgenenud, kuid samas nende käes vangis. Ühesõnaga, sul tuleb tulnukate lõa otsas iseennast jälitama asuda.
Huvitav, kuivõrd kaunis on pilt meist endist, kui me saaksime end kõrvalt vaadata. Ja kas me asuks iseendaga võitlusse?
