RAAMATUBLOGI: Palgamõrvar võib olla ka hea ja sümpaatne
Ookeanitaguse põnevuskirjandusega pole eestimaalasi tänavu üle ujutatud, ilmunud on vaid paar krimkat, Lee Child (kes on britt) ja üksik actionromaan. „Orb X“ pakub põuale pisut leevendust.
Nagu rockmuusikas, nii ka krimikirjanduses on britid ja muu maailm olnud USA-st üle ning annavad tooni. Tõsi, ka Ameerika rockis leidub üht-teist tähelepanuväärset ja eripärast ning sealseid jõulisi löömaraamatuid on samuti aeg-ajalt lahe lugeda.
Kui krimkas tuleb välja mõelda põhjalik süžee ja mängida kindlate reeglite järgi, siis actioniga on pisut lihtsam, eriti viimasel ajal, kui ilmavalgust hakkasid nägema lood headest palgamõrvaritest.
Niisiis tuleb luua tüüp, keda õpetatakse inimesi tapma – treeningprotsessi kirjeldamine on oluline – ning siis tekitada konflikt, kus mõrvar mõistab, et saab teha tööd ka inimkonna hüvanguks.
Evan Smoak valiti lastekodulastest välja ning temast sai järjekorras 23. tubli palgamõrtsuk, Orb X. Kui pangaarve pungil täis – töö eest maksti kaheksakohalisi summasid – ja üks hea inimene kahetsusväärselt teise ilma saadetud, hakkab ta aitama hädasolijaid ning puhastama maailma saastast. Mõnikord piisab läbipeksmisest ja paari liigese väljaväänamisest, kuid teinekord nõuab probleem letaalset lahendust.
Paraku ei lubata Smoakil rahulikult oma asja ajada ning pahad kipuvad ta eluküünla kallale. Mis tähendab, et läheb tõsisemaks andmiseks.
Jälitamised, filigraanne mõttetöö, lahingustseenid, mida kõike kirjeldatakse äärmiselt detailselt. Pisut armastust kah lisaks ning kokkuvõttes saabki palgamõrvar sümpaatseks, kellele tasub pöialt hoida.
Kuigi ameerikalikud actionromaanid tunduvad üheülbalised, on mõned siiski kirjutatud suurepäraselt ning haaravad kaasa. „Orb X“ on kaasahaarav. Teinekord tahavad mehed (ja ehk ka naised) sattuda keset korralikku taplust ning parem, kui see oleks kirjanduslik, mitte reaalne. Seega raamatule neli ja pool tärni viiest.
