Norra kirjaniku Niels Fredrik Dahli (sünd 1957) „Eelmisel suvel“ loo keskmes on keskealine meesterahvas, kes arvab, et tema abikaasa petab teda. Ta on enda vaadetes üsna veendunud ning suudab neid samal viisil ka edasi anda, pannes lugeja paratamatult endale kaasa elama. Kuid milline on lõplik tõde, see on iga lugeja enda otsustada: minajutustaja juurdleb ja kahtlustab, kuid ei esita kahtlustatava(te)le mingeid küsimusi, rääkimata konkreetsetest tõenditest.

Miks on mees, kes jätab ainsana enda nime enda teada, selle loo kirja pannud? Kindlasti selleks, et ta saaks enda armuvalu välja elada. Siin on enesehaletsust, viha ja mõistmatust – miks abikaasa Siri on selline? Millest ta mõtleb, mida ta on teinud? Milline olen mina? Samas on see viis püüda tähelepanu, lugeja tähelepanu, sest Sirilt ta seda ei saa.

Disharmooniline kooskõla

Probleem algab abielupaari isikutüüpidest, mis ei tekita kooskõla. Ühel on julgus, teisel ei ole. Üks on leppiv, teine mitte. Üks on introvert, teine ekstravert. Üks on unistaja, teine tegutseja. Üks on spontaanne, teine mitte. Jne. Tülid, teineteise mittemõistmine, solvumised, erinevad soovid, arusaamad – kõike seda võib lugeda ca 100 leheküljelisest raamatust. Lühikese raamatu kohta on seda liiga palju.

Aga ometi on nad koos. Miks, sellele ei oskagi vastata. Kui alguses võidi koos olla armastusest, mingisugusest meeldivast tundest, siis pikapeale see tunne on kulunud ning aina rohkem loeb harjumuslik igapäevaelu. Kord sellega harjunud, ei taheta, et sinna auk tekiks. „Ilma temata olen abitu, olen eikeegi ja eimiski, olen üksainus suur auk, kust tuul läbi tuhiseb, aga koos temaga olen ma suur ja tugev ja pöörane ja pisi-pisikene.“ (lk 18). Nad mõlemad on üksikud, kuid koos on nad vähem üksikud.

Kirjutamine kui teraapia

Kui Siri näeks seda teksti, kas ta tahaks mehe juurde tagasi tulla? Tekstis on suured süüdistused, millest jutustaja ei julge kõva häälega rääkida. Kui need avalikuks saaksid, tähendaks see suhte lõplikku purunemist. Arvatavasti teab seda ka petetud (?) mees. Kuid mingisugust teraapiat ta vajab, neljajalgne sõber Loki ei suuda toetust vajalikul määral pakkuda. Ja nii siis jutustaja räägib ja kaardistab sündmusi; analüüsib ja loetleb seda, mida ta on täheldanud. „Vahel oleksin just nagu pang, mille ta [Siri – M. R.] oma äranägemist mööda solki täis valab. Valab täis ärevust ja närve, pisaraid ja okset, ja siis, kui kõik on möödas ja ta suudab jälle jätkata, jään mina maha, täis ärevust ja närve, okset ja pisaraid. Ja see saab osaks vaid minule, kõigi teiste ees hoiab ta end vaos. Kui nii võtta, siis peaksin seda vaatama pigem kui privileegi /…/“ (lk 31). Midagi lillelist siin ei ole, väljaarvatud ümbritsev loodus, kus lugu aset leiab: suvi, maja järve ääres, metsarajad, mägialad. Elult ei oleks justkui midagi rohkemat tahta…

Loo puhul on õnnestunud valik kirjutamisstiil. Selle toon pole familiaarne, vaid kaastunnet otsiv, sündmuste kronoloogia on parajalt segane – kui selgelt ja kainelt saaks ikka üks masenduses olev mees elu näha? – ning jutustaja ebakindluse kasv on meisterlikult sisse toodud. Lugu haarab märkamatult.

Tegu ei ole klassikalise Hollywoodi looga, kus armuvaludes vaevlev mees üritaks meeleheitlikult tagasi võita enda abikaasat. Tegelikult ei tee ta selle jaoks midagi. Ta ootab ja loodab, et kõik muutuks selliseks, nagu oli enne. Usutavasti ootab ja loodab ta siiani.