RAAMATUBLOGI: Parvlaev Estonia oli poliitiline projekt, mis lõppes massimõrvaga

 (132)
RAAMATUBLOGI: Parvlaev Estonia oli poliitiline projekt, mis lõppes massimõrvaga
Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukkRepro

Stefan Torssell, „Parvlaev Estonia. Rootsi riigi hukk”, tõlkinud Allar Sooneste, Tänapäev, 392 lk.

Endine Rootsi laevandusameti büroojuhataja Stefan Torsselli tõsine uurimus parvlaeva Estonia hukust ei jätta kahtlusi – tõde pole meile tänini avalikustatud, küll aga on käinud jõuline faktide kinnimätsimine.

Raamatu autor on teinud seda, mida pidanuks tegema Rootsi ja Eesti valitsused, aga ei teinud. Torssell, nagu ta ise selgitab, liikus Estonia huku sündmusteahela perifeerias. Kõik faktid ja andmed on kontrollitud.

„Estonia huku asjaolud mätsiti külmalt, halastamatult ja väga osavalt kinni. Miks toimunut varjati, kuidas seda tehti ja kelle huvid mängus olid, seda kirjeldab see raamat,” lausub autor eessõnas.
Seda kõike, mis valesti oli ja mida valesti tehti, on raamatus uskumatult palju – lehekülgede ja peatükkide kaupa. Samavõrd on valet ja vassimist uurijate ja valitsuste poolt.

Vöörivisiir oli hooldamata ja laskis läbi vett, mistõttu polnud laev sootuks merekõlbulik ega üleüldse mõeldud sõitmaks Tallinn – Stockholm liinil. Keegi ei rääkinud sellest ei enne ega pärast suurõnnetust. Paber kannatab ju kõike ning protokolle annab võltsida. Ent merekõlbulikkus või õigemini kõlbmatus ei viinud Estoniat põhja.

„Estonia ei olnud tavaline laev, vaid poliitiline projekt, mis lõppes massimõrvaga. Õnnetuse põhjuseid oli rohkem kui üks. Laevahukuni viis paralleelsete sündmuste jada. Alanud hämamisega varjati mitte ainult paljude inimeste vastutust, vaid ka paljude inimeste ebapädevust. Mitte ükski hämamises osaleja ei anna praegu küsimustele vastuseid,” kirjutab Torssell.

Samal teemal:

Laevaga oli pikemat aega veetud lagunenud Nõukogude Liidu sõjatehnikat. Seejärel toimetati sõjaline salakaup edasi, muu hulgas Lähis-Itta. Üks adressaatidest oli Hosni Mubaraki režiim Egiptuses, kellega Rootsil olid juba palju aastaid head suhted. Palju viitab sellele, et kaupa läks ka teistesse riikidesse. Rootsi oli transiitriik.

Uus kaup laaditi laevale veerand tundi enne surmareisi algust. Reisijad olid inimkilp. Estonia ei saanud uppuda nii, nagu ametlik uurimiskomisjon väidab. „Estonia põhjas pidi olema auk, mis tekkis kereplaatide purunemise, kokkupõrke või veel tõsisema põhjuse tagajärjel,” kinnitab autor.
Hämamine hämamise otsa. Päev pärast tragöödiat hõikab peaminister Carl Bildt: „Surnukehad tuleb välja tuua, haudadele tuleb asetada pärjad. Eeskätt omaste jaoks pean seda väga-väga tähtsaks.”

Tulevane peaminister Ingvar Carlsson assisteeris Bildtile: „Laeva pinnaletõstmiseks tuleb teha kõik, mis võimalik, mida see ka ei maksa.”

Surnukehi välja ei toodud, laeva pinnale ei tõstetud, taheti hoopis betooniga katta. Miks?

Küsimusi on nii palju ja vastuseid nii vähe. Need, kes teavad, ei räägi. Igatahes Torssell mitte ei pane mõtlema, et Estonia huku põhjused ja tõde on välja selgitamata, vaid kinnitab seda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare