RAAMATUBLOGI: Patriarhaalne ühiskond naispreestreid ei talu
Kuidagi ei tahaks olla Asa Larssoni raamatute peategelane Rebecka Martinsson, kes küll kaitseb maailma kurja eest, kuid saab seejuures kõvasti tümitada, ja seda mitte verbaalselt (seda kah) vaid otseselt.
Larsson jõudis eestlaste lugemislauale esmakordselt aasta tagasi romaaniga „Päikesetorm“, kus advokaadipreili Rebecka põikas lapsepõlvemaale Põhja-Rootsi, sattus sündmuste keerisesse ning paljastades kirikuisade räpased mänge, ja oli sunnitud paar paha teise ilma saatma.
Pole kerge elada, kui igaüks tuleb küsima: mis tunne on inimest tappa? Mõistagi on Rebecka räsitud nii kehalt, kuid eelkõige hingelt ning istub pikalt haiguslehel. Ent ikka juhtub ta taas Kirunasse, kus uuritakse ülimalt sümpaatse naispreestri mõrva. Eks ta ole. Kuritööd lihtsalt kleepuvad mõne külge kui liimiga.
Põhja-Rootsi meenutab oma olemuselt Eestimaa maakohti, kus naaber elab metsa taga, kogukond on ühtne, kuid pealtnäha vaikuses pulbitseb ikka mingi riid. Ning võõrad pole alati teretulnud, olgu nad nii abivalmid ja toredad kui tahes. Alati saab neile midagi ette heita – naispreestrile näiteks seda, et ta paneb õrnema soo endast liiga hästi arvama.
Võrreldes esimesega, on Larssoni teine raamat kuidagi sujuvam, nurgad on maha raiutud ning jutt voolab kui metsaoja. Eks seda märkasid ka lugejad ning „Veresüü“ valiti 2004. aastal, kui see ilmus, Rootsi autorite parimaks krimkaks. Siit vaadates võiks paista, et mis see tiitel ikka niiväga väärt on, kõigest ühe riigi tšempionaat, aga tol aastal kirjutati Rootsis 95 krimiromaani – vaat see on võimas!
Ju siis kuningriiklastele läheb peale tasase, kuid mõrvarliku maaelu kujutamine, mis annab eheda pildi rootslaste loomusest.
Aga nagu ikka, vaatab põhjamaine krimka pilti veidi laiemalt ning kaardistab sotsiaalseid probleeme. Seekord siis naiste allasurumine meeste poolt. Sest maskuliinses ühiskonnas ei ole naispreestrid tavaks.
Pole vist vaja lisada, et kurjategija saadakse seegi kord kätte ning Rebecka pääseb küll elu, kuid mitte terve nahaga.
