RAAMATUBLOGI: Pilt brittidest – irooniline, naljakas, reaalne
Bill Brysonil on jumala poolt antud anne seletada lahti kummalisi ja arusaamatuid inimesi, riike ja maismaaobjekte. Erilist sümpaatiat tunneb ta saarte vastu, sest mida muud see Austraalia on, mille ta raamatus „Maakera kuklapoolel” üksipulgi läbi sõidab ja nähtu kirja paneb.
Austraallased on isepärased, kuid veelgi isepärasemad on britid, kes elavad pisikesel saarel (Austraaliaga võrreldes). Ja just nende hingeellu tungib Bryson maakeelde pandud raamatus, mis, tõsi, ilmus juba 1995. aastal.
Tollest aast on palu vett merre voolanud, ent britid – inglased, uelslased, šotlased ja muud – pole oluliselt muutunud. Suurbritannia oleks nagu Euroopa osa, aga samas ei ole kah. (Nii arvavad nad ka ise, kui euroliidust jalga lasid).
Bryson, ameeriklane, elas kaks kümnendit britina ja lahkumiskingituseks otsustas ta kirjutada raamatu oma eksirännakutest mööda saart. Nagu ikka, tuleb olla tähelepanelik ja arvestada ajastut, millal sündmused toimusid. Bryson startis Doverist aastal 1973 ehk siis ligi pool sajandit tagasi, mil tehnika ja hinnad olid pisut teistsugused kui praegu.
Talle omases iroonilises ja humoorikas võtmes, kasutades värvikaid võrdlusi, annab ta Briti kuninganna alamatest suurepärase pildi. Ta räägib linnakestest, kus isegi surnud vares on suursündmus, säravast Londonist, mis annab silmad ette Pariisile ja New Yorkile (see on küll küsitav), leedidest ja džentelmenidest ja lihtsatest inimestest. Ta reisis suuremate ja väiksemate transportvahenditega ja pidi tõdema, et teinekord on vaja läbida 150 miili, jõudmaks 50 miili kaugusele ja kirjeldas brittide elu sellisena, nagu üks võõramaalane seda näeb.
Britid, muide, ei saa aru, et nad kohati imelikud on ja kahtlaselt käituvad – kõik need pubid ja kellaviieteed ja ülepakutud viisakus. Aga noh, issanda loomaaed ongi mitmekesine.
Mis aga kõige toredam – britid said Brysoni raamatut lugedes end peeglist vaadata. Ja see, mis vastu paistis polnudki nende meelest nii paha. Või õigemini: see oli reaalne pilt. Mistõttu valiti „Ülestähendusi väikeselt saarelt” ajaloo parimaks Suurbritanniat iseloomustavaks raamatuks.
Niisiis, raamat annab hea pildi saarerahvast, kuid veelgi väärtuslikum on Brysoni fantastiline tekst. Ja tema huumor ja iroonia. Ühesõnaga, Bryson võib kirjutada ükskõik millest või kellest, ikka loed mõnuga.
