Ebatraditsioonilisus tagab tihtipeale edu. Ja Rydahli „Eremiit“ on ebatraditsiooniline. Lugu ei kihuta, vaid kulgeb omasoodu. Pärast esimesi lehekülgi hakkas kuklas kummitama, et see oleks justkui põhjamaise Elmore Leonardi kirjutet, ent võib ka vabalt mitte olla, sest „Tishomingo Bluusi“ sai loetud üsna ammu.

Fuerteventural, ühel Kanaari saartest, leitakse rannast tuttuus auto, autos imiku laip. Kusjuures spidomeetri näidu järgi pole võimalik, et sõiduvahend oleks saarele saabunud, aga seal ta on.

Politseinikud, kui lahendust kohe ei leia, proovivad juhtunut kinni mätsida. Ent 18 aastat saarel elanud taanlasele Erhardile ei meeldi kinnimätsimine kohe mitte. Fuerteventural pole vaja oma Madeleine skandaali, mis turistid minema viiks.

Erhard, mees kuuekümnendates, on taksojuht. Vana ja väsinud ja ajast maha jäänud – internetist kui sellisest pole tal aimugi. Kuid tema trump on järeleandmatus, kirg ja see, et tunneb saarel kõiki ja kõik tunnevad teda. Kild killu haaval korjab ta fakte, et tapalugu mõista.

Loomulikult ei suju kõik siidimööda. Tema sõber – rikkuri poeg ja äraarvamatu tüüp – kaob, sõbra naine vajub läbipekstult koomasse, kuid Erhard tajub tema sõnumit: „Peida mind. Unusta mind.“ Naine tuleb peita ja unustada, sest Erhardil on süda õiges kohas.

Ühesõnaga, kui raamat läbi, on lugejal selge, millist elu Fuertevetural elatakse, millised on inimesed ja nende maailm. Ning mõstagi on selge ka see, kes on mõrvar.