RAAMATUBLOGI: Põhjamaine ja akadeemiline Da Vinci kood
Juhtub, et mõni pärl jääb mingil põhjusel tolmu alla ega sära täies hiilguses. Kuni seda sahtlipõhjast üles ei leita ja läikima ei lööda. Nii ka raamatutega. «Akadeemiamõrvad», Martin Olczaki debüütkrimka – autor on mõistagi rootslane – on kõvasti üle keskmise teos. Põhjamaine «Da Vinci kood», kui võrdlusjooni tõmmata.
Tundub, kui tänapäevase krimikirjanduse põhjal statistikat teha, et Rootsi hakkab inimestest tühjaks jääma, sest raamatumõrvu on sedavõrd palju. Tihtipuhku saadetakse manalateele suurkujusid, kuid kahjuks mitte vaid kirjanduslikult – meenutagem Olaf Palmet või Anna Lindhi. Aga see selleks.
Niisiis tapetakse pimedas pargis Nobeli kirjanduspreemiat välja andva Rootsi Akadeemia liige, järgmisel päeval veel neli. Allesjäänud akadeemikud võetakse kaitse alla, paraku...
Mõrvu asub uurima impulsiivne, sitke ja allumatu politseineidis Claudia Rodriguez, kuid kõrvaldatakse peagi töölt. Mis teda mõistagi ei peata.
Nagu tänapäeval tavaks, on kaks pead ikka kaks pead, kusjuures need pead peavad olema eri soost. Nii palubki neiu endale paariliseks kunagise kallima, raamatuhullust antikvaari, sest selgub, et mõrvar on tõenäoliselt... August Strindberg, Rootsi kuulsamaid kirjanikke, kes, tõsi, lõpetas maise teekonna 1912. aastal. Mine võta kinni. Igatahes oli tapja välimuselt kui Strinberg, torukübaras ja mustas mantlis, ning tegi lasud iidsest relvast.
Et juhtumid lahendada ja päästa mõnigi, kes surmale määratud, hakkab duo seiklema kirjandusmaastikel ja ajaloos.
Võõramaised arvustused kõlavad kui harmoonia, mitte kakofoonia, mängides ühte meloodiat: «Akadeemiamõrvad» on raugematult tempokas, põnev ja hästi jutustatud. Vaat, et paremgi kui «Da Vinci kood». Kas just parem, aga sinna lähedale kindlasti.