Tore, et vusser hääd pilti näitab, aga mida peavad tegema need, kes eelistavad kirjasõna, mitte kokkupressitud, läbinäritud ja pildiks moondatud teksti? Äkki teeks „Tõest ja õigusest“ veel koomiksi kah?
Hea küll, las see jääb, lugejad ei pööra teleriusku ja vaatajaid raamatuusku. Kui, siis tule ja mõõgaga, nagu kristlust Liivimaale.

Kui küsida poliitikuilt, et kuidas see poliitika tegemine siis õigupoolest käib, siis kuuled vastuseks sinisilmset jutt ausast mängust ja puhastest kätest. Ei ole ükski neist pattu teinud ega kavatsegi. Tähtis pole võim ega raha, vaid suur soov teenida riiki ja rahvast, muuta elu paremaks ja hoolitseda nõrgemate eest. Aamen. Ja päike on sinine, kuu lilla ning kohuke on kohuke, mitte K-erakonna reklaam.

Tegelikkus on teine ning seda on Eestimaalgi selgelt näha. Ka meil saaks korraliku „Kaardimaja“ valmis kirjutada ning kirjutajal polekski vaja niivõrd fantaasialendu, kuivõrd pääsu tagatubadesse.

Nii kummaline, kui see ka pole, muudab võim inimese äraarvamatuks. Sümpaatsed tüübid muutuvad poliitikasse minnes ja kõrgemale tõustes tundmatuseni. Ühtäkki kasvavad küüned enda poole ning esmatähtsaks saab võimulpüsimine ja enese heaolu.

Nõus, üldistusi ei maksa teha, kuid kas neid, kes teavad milliseid poliitmänge mängitakse – kuigi ise neis kaasa ei löö – aga sellest rahvale ei räägi, saab pidada üdini ausateks?

Aga noh, meil on siin väiksel maalapil hea ja rahulik. Kui rahvas on üle elanud nõukogude võimu ja muutunud sellega immuunseks, ei suuda Eesti Vabariigi võim kedagi erilisel määral kõigutada. Säilisime Taani, Rootsi ja Vene ajal, säilime ka nüüd.

Ah, et millest „Kaardimaja“ räägib? Küsige mõnelt teleriinimeselt, neid tutvusringkonnas ikka leidub.