RAAMATUBLOGI: Ports väärt ideid ja roogi
Tea, kuidas progressiivsed euronoored söögitegemisse suhtuvad? Võiks ju arvata, et kokaraamatud on paari kümnendi pärast minevik, sest internet on retsepte täis, aga eakama põlvkonna jaoks pole bittidel ja baitidel seda õiget väärtust.
Kokaraamat tuleb esmakordselt kätte võtta pooltühja kõhuga, Täiskõhuga retseptide uurimine ei paku pinget, näljasena tunduvad kõik road, eriti, kui pildid juures, äärmiselt ahvatlevad.
Eks ta vist ole nõnda, et uurid retseptid läbi ja nopid välja need, mis tunduvad huvitavad ning märgid ära. Mõnd kipud kohe küpsetama, mõnd hiljem.
Ses raamatus on kõva kümmekond rooga, ehk rohkemgi, mida kahtlemata tasub proovida. Ja see on juba hea tulemus. No ei ole nõnda, et hakkad esimesest leheküljest peale valmistama ning paned lõpuni välja.
Tegelikult on kokaraamat ideede andja ja vaimu ärataja, sest tihtipuhku pole retseptides midagi keerulist ning tuleb imestada, miks ise selle peale pole tulnud. Samas: miks nuputada, kui kõik on paberil kenasti olemas.
No tõesti… Spargel, muna, parmesan ahjuvormi, pipart, soola, sidrunimahla ja idusid hiljem peale ning hommikusöök missugune.
Või suvikõrvits ja kukeseened, suitsupeekonit ja mozzarellat lisaks…
Hulk kõhtu täitvaid salateid, mis ei aja rasva, püreesupid (mis millegipärast lähevad peale pigem õrnemale soole), pastaroad (kõik tehtavad ja tundub, et maitsvad), chorizoga orsotto (tasub kindlasti proovimist ja muide, chorizo praekartuli ja muna kõrvale pole paha idee), paar kalarooga, paar kanarooga, panniroog kartuli seente ja ubadega… Leidub, mida valmistada. Magus, mis raamatu päras, jäägu kõhnematele.
