Võiks ju arvata, et naiste maailma kirjeldab pigem naine (Camilla Läckberg, Liza Marklund, Patricia Cornwell ja teised), aga võib ka olla teistpidi. Ehk siis mingem traditsioonidest välja, samas traditsioonilisse ühiskonda.

Tänapäeva elu ei ole silutud ja siidine ega käi piibli õpetuste järgi. Sestap saadab Svensson joont mööda kõndiva rahamehest abikaasa kuradile, jääb küll Uppsalasse, ent käib, kui lapsed eksmehe hoole all, Stockholmis pidu panemas ja uusi üheöiseid tutvusi sobitamas, nagu kaasaegsele emantsipeerunud naisterahvale kohane. Ning siis, kui poeg ja tütar taas tema kasvatada, muundub siivsaks pereemaks. Nii see läänemaailma kristlik elu paraku käib.

Oodates järjekordset öist kohtumist, näeb Svensson, kuidas ta seekordne silmarõõm, tuntud näitleja, maha lastakse ja purskkaevu heidetakse. Just nagu kümnend tagasi tema elu armastusega juhtus. Juhus?

Psühhiaatrina politseid abistavasse profileerijate seltskonda kuuluv Svensson satub olukorda, kus ei oska olla ega käituda. Ta on kuriteoga seotud, samas justkui ei ole. Kuni hakkavad saabuma hirmutavad telefonisõnumid.

Moström, hariduselt arst, kinnitab et krimkade lugemine on tervisele kasulik, sest adrenaliin, mis vallandub, parandab vereringet. Ja, nagu varemgi on öeldud, saavad õrnemast soost lugejad tugevama adrenaliinilaksu. Eks suuresti neile Moström kirjutabki. Mis aga ei tähenda, et mehed ei võiks raamatu kaudu naiste hingeellu tungida.

Tänapäevased krimilood pole pelgalt selleks, et teada saada, kes on mõrvar. Pigem näitavad need maailma sellisena, nagu see on. Mõnikord küll võimendatult, aga mine sa tea. Vaevalt hakkavad naised pärast Moströmi lugemist end tüütutest ja igavatest meestest lahti köitma, kuid samas võivad nad saada kinnitust, et elu eksisteerib ka väljaspool abielu.