David Baldacci kirjutab just seda, mis ameeriklastele meeldib. Et kuidas ägedad ja humoorikad tüübid – endised eriüksuslased, praegused eradetektiivid Sean King ja Michelle Maxwell – pahasid püüavad.
Duo on tüüpiline ehk siis uljas mees ja mõtlemisvõimeline naine. Mõlemal on oma kiiksud, kuid seda enam oskusi ja jõudu. Ning mõistagi suur süda. Üks täiendab teist, seega võib raamatu peategelased kanda ühise nime alla Kingmaxwell.

Need, kes ookeanitaguseid actionromaane (põnevik ehk ei peegelda selle kirjandusliigi tõelist olemust) naudivad, aimavad ette, mida raamatust leida.

Tühine stoori – Kingmaxwell satub kokku hulkuva poisiga, kelle isa, nagu selgub, on Afganistani erimissioonil hukkunud (nii väidavad USA sõjaväe ja riigiametnikud), aga tegelikult ei ole – paisub suureks.

Loomulikult ei ole loo taga mingi keskpärane kaak, vaid tõsine tegija, kes sepitseb Suurt Kuritegu. On möllu ja tagaajamist, kuulide vihinat ja laipu. Ning loomulikult imeline pääsemine. Nagu neis romaanides ikka, põhineb tekst enamasti kildudega vürtsitatud dialoogil.

Midagi pole öelda, Baldacci liigub tasapisi suurmeistri tiitli poole ja aeg-ajalt tasub tema kirjutisi ikka lugeda. Kasvõi selleks, et euroopalikust krimirutiinist pisut puhkust saada.