RAAMATUBLOGI: Purjutamine on jumala kogemise viis ja jumal ise

 (1)
RAAMATUBLOGI: Purjutamine on jumala kogemise viis ja jumal ise
Purjutamise lühiajaluguRepro

Mark Forsyth, „Purjutamise lühiajalugu”, tõlkinud Eve Rütel, Tänapäev, 210 lk.

Kui purjutamise lühiajaloole midagi ette heita, siis seda, et see on „lühi”. Ajalugu oleks sobinud paremini. Ehk siis poole paksem teos, sest mõnikord tuleb kahetusväärselt tõdeda, et raamat saab liiga vara otsa.

„Purjutamise lühiajalugu” ilmus lettidele äärmiselt õigeaegselt, sest joovastavate jookide pruukimise teema on siinmail äärmiselt akuutne. Et kas me joome liiga palju ning kuidas hundijalavee ja kesvamärja pruukimist vähendada. Või õigemini – kuidas lõpetada Läti alkoralli, sest kui pudelid-purgid soetada kodumaalt, läheks riigil kenasti, kopik voolaks kaukasse.

Eestlast joomisest võõrutada on võimatu, sest nagu kinnitab raamatu autor, tegelevad kõik rahvad purjutamisega. Miks? Sest purjutamine on jumala kogemise viis ja purjutamine on jumal ise.

„Purjusolek on hunnik vastuolusid, kuna see ütleb kõigele „jah”,” sõnab Mark Forsyth lõppsõnas. „Mõnikord on see vägivalla, mõnikord rahu algataja. See paneb meid laulma ja see paneb meid magama. Kreeklaste jaoks oli see enesekontrolli test, viikingitele (nii hea kui halva) luuleväe allikas. See on kuningate rõõm ja see on nende langus. See on vaeste trööst ja nende vaesuse põhjus. Valitsusele on see mässude põhjus ja maksude kogumise alus. See on elujõu tõendaja, elujõu taastaja, võrgutusvahend ja lõbus emand. Purjutamine on nuhtlus ja tapja ja jumalate kingitus. See on munga vajadus ja messiase veri. Purjutamine on jumala kogemise viis ja purjutamine on jumal ise.”

Samal teemal:

Forsyth kirjutab äärmiselt huvitavalt, lõbusalt, kohati irooniliselt, lahti purjutamise ajaloo, alates esimestest elusolenditest, kes olid absoluutsed joodikud. „Kui elu millalgi umbes neli miljardit aastat tagasi alguse sai, ujusid ainuraksed mikroobid rõõmsalt ürgleemes ringi, tarbides lihtsuhkruid ning eritades etanooli ja süsihappegaasi. Mis tähendab, et nad pissisid õlut.”

Raamat tõestab sihikindlat ära, et inimene on loodud alkoholi pruukima – Benjamin Franklini kinnitusel konstrueeriti inimese käsi selliseks nagu see on, saamaks tõsta veiniklaasi suu juurde (oleks küünarnukk kämblale lähemal, me seda ei saaks) – ning paikseks muutus tsivilisatsioon selleks, et valmistada veini ja pruulida õlut.

Värvikas joomise ajalugu algab sumeritest (kiri mõeldi välja selleks, et saaks kirjutada sõna: õlu).

Vana-Egiptus: sealne rahvas oli kummaline, arvas, et käsikiimlusega tegelenud jumal lõi maailma, mille päästis õlu.

Kreeka: Platon ütles, et joomine on kui jõusaalis käimine: esimesel korral on sul halb olla ja kõik kohad valutavad, aga harjutamine teeb meistriks.

Piibel: Uus Testament ütleb – ära joo enam vett vaid kasuta veidi veini oma kõhu ja oma sagedaste põdemiste pärast.

Roomalsed: nemad jõid vähe, aga siiski palju ja pidu lõppes oksendamisega.

Pime keskaeg: tuleb ette kujutada primitiivset germaanlste jõuku, kes peab aastaringselt algelist Oktoberfesti.

Ja nii edasi...

Muide, alkoholi keelustamine tähendab katastroofi, nagu ajalugu on näidanud. Venemaal võideldi viinakuradi vastu kahel korral – esimesel puhul järgnes oktoobrirevolutsioon, teisel Nõukogude Liidu lagunemine.

Niisiis: lugege terviseks!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare