„Ma olen sunnitud eeldama, et on väga reaalne võimalus, et Putin või tema režiimi liikmed mind ühel päeval tapavad. Nagu kestahes teine ei soovi ma surra ning ei kavatse lasta neil end tappa. Ma ei saa nimetada enamikku vastumeetmeid, mida ma kasutan, kuid mainiksin ära ühte: see raamat. Kui mind tapetakse, siis te teate, kes seda tegi. Kui mu vaenlased seda raamatut loevad, siis nad teavad, et teie teate.“

Ülalolev tekst on Browderi sõnum ja ta mõtleb seda tõsiselt. Üks tema kaastöötaja, advokaat Sergei Magnitski mõrvati Butõrka vanglas, ent kuritegu jäänuks tähelepanuta, kui Browder poleks sellest maailmale teada andnud. Ja mitte ainult – ta suutis mõrvareid mingil määral isegi karistada.

Ehk meenub, et Browder oli seesama mees, kes paljastas, kuidas Venemaa ametnikud panid maksupettusi korraldades riigilt tuuri 230 miljonit dollarit ja ilmselt rohkemgi.

Skeem oli lihtne: uurimisorganite poolt firmadest arestitud dokumente ja pitsateid kasutati ettevõtete ümberregistreerimiseks uutele omanikele ning seejärel maksupettuseks. Firmade omanikud, kui võimalus avanes, saadeti valesüüdistuste alusel vanglasse.

Browderi advokaat Magnitski paljastas kohtus kogu skeemi koos numbrite ja nimedega – need kuulusid siseministeeriumi-, prokuratuuri-, maksuorganite- ja kohtutöötajatele.

Vale oleks arvata, et Magnitskil suruti tänutäheks kätt ja riputati rinda orden. Ta pisteti hoopis vanglasse, süüdistatuna Browderi firma Hermitage’i maksudest kõrvelehoidmises ja nõuti, et ta kohtus antud süüdistused jõustruktuuride ametnike kohta tagasi võtaks. Magnitski keeldus. Misjärel hoiti teda aasta vanglas, arstiabi ei võimaldatud ja lõpuks peksti surnuks. Ent sellega polnud lugu veel lõppenud – kaks aastat hiljem avas Venemaa Magnitski süüasja uuesti, vaatamata sellele, et mees oli juba teises ilmas.

Browder ei jätnud asja niisama, vaid tõestas ära räige inimõiguste rikkumise Venemaal, mille tagajärjel Magnitski suri, misjärel koostas USA välisministeerium niinimetatud Magnitski nimekirja, millega kehtestati sissesõidukeeld tema surmas süüdiolevatele ametnikele ja külmutati nende arved.

Venemaa leidis, et tegu on sekkumisega nende siseasjadesse – peksame, keda tahame – ja kehtestas omakorda viisakeelu USA ametnikele. Lisaks keelas Putin ameeriklastel Venemaa laste lapsendamise ehk siis kannatasid süütud inimesed.

Selline siis oli traagilise loo kokkuvõte, kuid raamat pakub märksa enamat. Tegu on Browderi tõsielulise jutustusega äriajamisest endistes sotsmaades, peamiselt Venemaal. Mis mõistagi pole lihtne, sest venelastele ei meeldi, kuid mingid ameeriklased nende arvelt rikastuvad.
Ühel hetkel muutus Browder, kes üritas asju ajada ausal ja tsiviliseeritud moel ning paljastas mitmel korral Venemaa ärimeeste ebaseaduslikke tehinguid, Putini mängukanniks. Kui oli vaja, kasutati paljastusi oligarhide ohjamiseks, hiljem aga löödi Browderile ja tema firmale piltlikult nuga selga.

Raamatus kirjas olev on äärmiselt karm ja jõhker ning kohati uskumatu, kuid kahjuks reaalsus. Nii need asjad Venemaal käivad.