Raamatu pealkiri lõi lambi põlema… Ah jaa, John Le Carre „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk“. Ja voilaa! Raamatu moto on just Le Carrelt: „Do you know, what love is? I’ll tell you: It is whatever you can still betray.“

Kahtlemata on Carlssonil mõjutusi Le Carrelt, aegade ühelt parimalt spiooniraamatute autorilt, aga lecarrelisus jääb õrnalt taustale, mitte ei trügi esile.

Junker on ikka veel masenduses ega saa depressiooniravimiteta – erioperatsiooni käigus tappis ta toreda kolleegi – ega elus tasakaalu. Taaskord antakse talle „pikk suvepuhkus“, ent just täpselt õigel ajal, sest keegi on mõrvanud tema mentori, väikelinna kolinud Charles Levini.

Just töö pidi parandama kõik haavad. Vale! Ehk juhul, kui töö viib mõtted kõrvale, siis küll. Ent kui toob haavatasaamise juurde tagasi…

Mida lehekülg edasi, seda selgemaks saab raamatu pealkiri ja ühendus Le Carrega. Mitte et stiil oleks lähedane, vaid teema.

Kahjuks on ikka nii, et pilt, mida ümbritsevad näevad, on tegelikkusest ilusam. Eks igal on oma saladused, mõnel leebemad, mõnel karmid. Harva hakkab keegi kellegi minevikku lahti harutama- keerd-keeru järel – aga kui hakkab, võib kullakarvalise ja siiru-viirulise alt paistma hakata mädanev keskosa.

Üks on raamatu edenedes kindel – Junker rahu ei leia. Pigem vastupidi. Saatus viib ta kokku tapetud kolleegi abikaasaga, millest head ei sünni, haavad rebenevad taas valla. Ja tema mentor, legendaarne Levin…

Kui peaks olema üksainus raamat, millega iseloomustada niinimetatud põhjamaist kaamost, siis „Meister, vahimees, valevorst, sõber“ oleks kindel kandidaat. Samas näikse kaamoskrimkad põhjamaalasele sobivat, sest millegipärast on need nauditavad. Ehk seetõttu, et kirjeldavadki meie tegelikku olemust.

Küsimusele, kas Junkeri saaga kolmandat raamatut tasuks kätte võtta eelnevatest midagi teadmata, jääks vastuse võlgu. Või siiski: soovitaks ka need läbi lugeda, sest heale krimkale kulutatud aeg pole raisatud aeg.