Olen arvamusel, et raamatu tõlge on hiljaks jäänud. 1990ndate lastele räägiti Cobainist ja Nirvanast kui grunge-liikumise aluspanijatest põhikooli muusikatundides. Kes oli suurem huviline või fänn, luges Cobaini elulugu inglise keeles. Mäletan, et enda Crossi ingliskeelset trükki sai laenatud paarile tuttavale. Rahva Raamatu poes on raamat olnud müügis mitmeid aastaid. Kas Nirvanast ja Cobainist on veel midagi Y-generatsioonile rääkida?

Ajastusele pole kaasa aidanud ka dokumentaalfilm „Montage of Heck“ (lavastaja Brett Morgan), mis linastus eelmisel aastal ja näitab seni nägematuid koduvideokaadreid Kurti ja tema abikaasa Courtney Love’i hotellirallist, kus puhati meediakärast ja nauditi narkootikume. Kurtist ei anna luua enam autentsemat pilti.

Müüt ja tegelikkus

Kui me mõtleme Kurt Cobainile, siis vaimusilmas näeme kõhetut noort meest, kes kannab kaltse ja Converse’i ketse. Tal on sõbralikud näojooned, õlgadeni ulatuvad blondid juuksed ja sinised silmad ning tema kehahoiak väljendab ükskõiksust kõige suhtes, ent jätab siiski hooliva ja armastava inimese mulje. Me ei mõtle Kurtist kui kellestki, kellel olid juba 14-aastaselt enesetapu mõtted – “Minust saab superstaarist muusik ja siis tapan ma enda, et lahkuda kuulsuse tipul“ (lk 51) – ja kes tarvitas ohtralt narkootikume, et põgeneda igapäeva probleemidest.

Kurt kelkis nii lapsepõlves sõpradele kui ka hiljem meediale erinevaid n-ö lahedaid lugusid endast, kuidas ta elas silla all, kaotas oma süütuse alaarenenud tüdrukule jms, mis päriselt ei vastanud tõele või olid tugevalt liialdatud. Tegelikult oli tegu hädise ja nõrga – Kurt oli väga kõhetu ja üritas selle vastu võidelda – inimesega, kes ei suutnud bändikaaslastelegi näost näkku öelda, et nad on koosseisust välja visatud. Ta ehitas enda ümber müüte ning muutus ise müüdiks – Kurdt Kobainiks. “Ta tõi tolle hoolikalt viimistletud fantoomkuju välja siis, kui oli vaja enda ja oma tegude või ümbritsevate tingimuste vahel distantsi luua“ (lk 34).

Valgest rämpsust tippu

Crossi raamat lõhub seda distantsi ja toob Kurti kõrgustest tagasi maa peale, inimestele lähemale. Seda sorti muusikute elulood on võimsad võtmed mõistmaks paremini nende loomingut. Nirvanal on palju lugusid, mida tuleks esile tõsta, aga ikka meenub meile kõigepealt “Smells Like Teen Spirit”, mis 1990ndatel publiku hulluks ajas. Kui Nirvana seda kontsertidel ei esitanud, olid fännid valmis bändile kallale minema. Teiseks näitab teos rock’n’roll’i pahupoolt. Läbilöömine muusikatööstuses on raske, plaadifirmad vahetavad bände kui sokke ja raha tuleb vähe, kuigi kontserte on palju. Nirvana esimene tasu oli natuke üle 10 dollari, 1993. aastal ennustati Kurti järgmise 18 kuu sissetulekuks u 1,5 mln dollarit. Arvestades inflatsiooni oleks see täna ca 2,5 mln-it.

Kuid on omaette ime, kuidas ühest Ameerika looderanniku valgest rämpsust tuli bänd, mis aastaks 1992 oli maailma kõige nõutum. Suur edu, mis saabus 1991. aastal albumiga „Nevermind“, tõugates USA plaadiedetabeli troonilt Michael Jacksoni albumi „Dangerous“, tähistas ühtlasi bändi haripunkti. Kurt hakkas nüüd tarvitama rohkem heroiini.
Kui valmis „Smells Like Teen Spirit“ muusikavideo, magas Kurt autos, sest tal polnud muud elukohta. Osa oma viimastest elupäevadest veetis maailmakuulus rokkar samuti autos magades, sest narkodiilerid ei tahtnud, et Kurt nende juures üledoosi tõttu sureks. Kurt oli ilmselgelt keerukas kuju ja selle algeks tuleb pidada vanemate lahutust. Kurt oli tol hetkel 9-aastane ja vanemate lahkuminek lõhkus jäädavalt tema heaolu. Muusika oli ainus asi, mis andis tema elule mõtte.

Tujukas laps

Võrreldes Crossi teise biograafiaga „Room Full of Mirrors“ (2005), mis räägib Jimi Hendrixist, kes sarnaselt Kurtile suri 27-aastasena, annab loole palju juurde Kurti abikaasa Courtney Love. Love, kellel oli samuti raske minevik, mõistis Kurti ja võitles viimse hetkeni, et toonase põlvkonna suurim rokkar oleks täna meiega. Intervjuud Love’ga on ühed tähendusrikkamad. Kahju on sellest, et Cross ei ole 400 intervjuu juures saanud kätte Dave Grohli, kes mängis Nirvanas trumme ja on tänane Foo Fightersi ninamees.

Raamatu teises pooles on raske näha Kurti lõppu muul moel kui surm. See peegeldub igal kolmandal leheküljel. Tema spliin on suur ja inimesi, kes selle all kannatavad, on palju. Sarnaselt Mihkel Raua „Musta pori näkku“ mõjub ebareaalselt raamatu eelviimane peatükk, kus surm ja heroiin käivad käsikäes. 5. aprillil 1994 tappis Kurt end püssilasuga pähe, olles eelnevalt võtnud surmava doosi heroiini. Lõpetuseks tsiteeriks Kurti hüvastijätukirja: „Ju ma olen liiga tujukas laps! Mul pole enam endist kirge ja seega pidage meeles, et parem on läbi põleda kui aeglaselt haihtuda“ (lk 417).