RAAMATUBLOGI: Romaan justiitsmaffia ja prokuratuuri ülemvõimust Eestis
Kui kunagise tuntud ja kõrgelennulise kriminaalpolitseiniku Rauno Võsaste romaan jõustruktuuride telgitagustest põhineb tõesti reaalsel juhtumil, siis on meie riigis midagi väga-väga mäda.
Justkui saatuse tahtel ilmus „Hea ment” veidi aega pärast seda, kui mitmed poliitikud ja advokaadid olid kurtnud justiitsmaffia ja prokuratuuri ülemvõimust Eestis, mille vastu tavakodanikul puudub kaitse.
Nõukogude Liidus käisid asjad lihtsalt – kui oli vaja inimene kinni panna, küll siis paragrahv leiti. Ent kuidas käivad asjad Eestis? Mis juhtub, kui üks politseinik teeb liiga head tööd ja saab endale kuulsuse ja au, jättes prokuröri taustale või suisa varju? Ja kui ta pole teinud pattu, millega saaks teda liimile võtta?
„Siis korraldame midagi, türa! Lasteaias olete või? Kui midagi pole, siis mõeldakse midagi välja, aga ilmselt teie kanaajud seda ei suuda?! Vaadake Kairist (politsei andmebaas), kes on Jarini kõige produktiivsem kits ja värbate selle üle. Teete talle ükskõik millise pakkumise nii rahalises kui muus mõttes. Kui vaja, vabastame karistusest või mida iganes. Selle tattnoka ma hävitan!”
Sellega tigeda monoloogiga, mis on määratud politsei sisekontrolli töötajate kõrvadele, otsustatakse noore narkokuritegude talituse juhi Raul Jarini saatus. Kui Napoleoni kompleksiga „õnnistatud” prokuröri Kaido Sealmeri au on riivatud, võtab ta meetmed tarvitusele. Ja kui prokuratuuri vastu ei saa isegi tipp-politseinik, mis siis lihtrahvast rääkida.
Kuratlikult lihtne on siin riigis inimest trellide taha saata, selgub. Nagu ennevanasti – leiame paragrahvi. Lisaks valetunnistused, dokumentide võltsimised ja muu säärane. Kes seda kõike juhib? Prokuratuur, kelle peost politsei sööb. Ehk siis, nagu raamatust selgub, allub politsei prokuratuurile ja täidab prokuröride käske. Aga politseijuhid? Lõik raamatust: „Tänapäeva politseijuhtide tase ongi „pole paha”, nagu sa ütlesid. Keegi midagi otsustada ei julge, veel vähem julgeb vastutada. Midagi või kedagi paika panna, vahel ka jõuga, kui vaja muutusi läbi viia – seda ei tasu lootagi. Lihtsalt istuvad pehmel toolil suurte pagunite all, kogu aeg pole-paha-staatuses!”
Niisiis pannakse hea ment kinni. Algab vanglaelu, mida kirjeldatakse detailselt, täpselt ja värvikalt. Süüaluse hingelised läbielamised, hirm ja lootusetus, mis on viimas murdumiseni. Kusjuures prokuratuur ja politsei teevad kõik selleks, et mees murduks ja võtaks enda kanda ükskõik, millise kuriteo, kuigi kõik teavad, et ta pole seda sooritanud.
Tuleb tunnistada, et ükski Eesti põnevusromaan pole siinkirjutajat ammu sedavõrd keema kütnud. Ei saa kinnitada, et tegu oleks üheöö raamatuga – võtad ööunest võlgu - sest alustatud sai hommikul ja õhtuks loetud. Suurepäraselt kirjutet, asjatundlikult, pinge on kogu aeg üleval.
Samas tekitab „Hea ment” mitte tigedust – see on liiga leebe sõna – vaid viha. Nagu öeldud: kui asjad Eesti Vabariigis nii käivadki, siis Eesti on kõike muud kui vaba riik. Ent viimase aja väljaütlemised prokuratuuri aadressil kipuvad tekki just sinnapoole vedama.
Omal ajal Ida prefektuuri kriminaalpolitseid juhtunud ja kaasautorina politsei jälitustöö õpiku kirjutanud Võsaste on raamatus kirjeldatud Kolgata tee ise osaliselt läbi teinud. 2009. aasta mais arreteeriti 15 aasta pikkuse laitmatu töö eest teenistusmärgi saanud Võsaste ja tema kodus korraldati läbiotsimine. Juunis lõpetati tema suhtes kriminaalmenetlus. Milles Võsastest süüdistati? Üllatus-üllatus: prokuratuur keeldus seda avaldamast.
