RAAMATUBLOGI: Salatindi ajalugu ehk katkematu sõda varjajate ja avastajate vahel

Kristie Macrakis, „Vangid, armastajad ja spioonid“, tõlkinud Triin Olvet, Imeline Ajalugu, Äripäev, 424 lk.

Vangid, armastajad ja spioonid on selle raamatu kõrvaltegelased. Peamine persoon on nähtamatu tint, mille ajalugu Herodotosest Al-Qaedani kenasti – õnneks nähtava trükivärviga – kirja pandud.

Tea, kuidas mujal maailmas, kuid kõik Eesti rüblikud on nähtamatu tindiga katseid teinud. No ei saa ju jätta – kui oled lugenud „Kevadet“ – proovimata kirjutada piimaga valgele paberile ja hiljem pressrauaga kirjutatu nähtavale tuua.

Muide, piimakirja kasutas väidetavalt ka Lenin, kui taas vangis istus ja oli vaja järjekordne kommunistlik oopus kirja panna. Sule teinud ta leivast ja kirjutanud oma saaga raamatusse ridade vahele.

Kirja, mida igaüks lugeda ei suuda, on aretatud juba iidsest ajast alates. Ikka on vaja edastada infot vaid ühe silmapaari jaoks, et armukese abikaasa või vaenlane asjast teada ei saaks.

Algselt kasutati salatindina lihtsaid vedelikke – maarjajääd, piima, sidrunit, uriini – kuid kogenud vaenlast selliste lihtlabaste meetoditega ära ei peta. Sestap tuli asjale läheneda teaduslikult ja välja töötada keemilisi segusid nii kirjutamiseks kui kirja nähtavale toomiseks.

Salatint on muutnud ajalugu – toonud USA-le iseseisvuse ja lõpetanud nii mõnegi sõja – kuid samas saamas ka ise ajalooks. Tänapäeval, kui infovahetus käib internetis, tuleb salasõnumid peita piltidesse või pornofilmidesse või kuhu iganes.

Ühesõnaga võitlus varjajate ja varjatu avastajate vahel on katkematu.