Ega Ameerikas saagi korralikku actionromaani luua ühe mõrva põhjal, paha peab teise ilma saatma paljusid. Nüüd on see tava hakanud levima üle maailma.

M.J. Alridge on britt, ent ta ei kirjuta britipäraseid mugavuskrimkasid, kus keegi kuskil kaugel külas pärandust jahtides vanadaami eluküünla kustutab ning Mensa ühingusse kuuluv kohalik politseinik peagi kurjategijale jälile jõuab.

Eks Alridge jälgi tänapäeva trende ja sestap on ta raamatute peategelane jõuline ja emantsipeerunud naisterahvas, inspektor Helen Grace. Neiu oleks tema puhul vist kohatu öelda – Grace kihutab ringi tsikliga ja üleüldse meenutab pigem põhjamaist meespolitseinikku, kes on sitke, kuid alalises depressioonis ning kummutab pitsi rohkem, kui tohiks.

Kahjuks ei saa krimkat detailsemalt lahata, muidu tuleb välja, et mõrvar ongi ülemteener. Ent Grace’i depressiivne üksindus pole tingitud tööst, vaid karmist minevikust, millel on olevikuga otsene seos.

Karm on ka raamatu süžee – loodetavasti väljamõeldis. Selle asemel, et ise tappa, lukustab mõrvar kaks toredat inimest suuremasse või väiksemasse ruumi, jättes neile vaid relva. See, kes teise maha laseb, pääseb välja.

Psühhopaati asub taga ajama Grace ning mida aeg edasi, seda enam talle tundub, et on mõrvadega seotud.

„Uka-Uka“ pole tavapärane, kuid samas ka tavapäratu. Ameerikalik action on lihtsalt kanditud Inglismaale ja lisatud krimiromaanile omaseid detaile. Nõrganärvilistel võib raamat ööune ära võtta, kuid sellegipoolest hinnang: kolm ja pool tärni viiest.