Peeter Võsa meenutab telesaate „Politseikroonika” aegu ehk Eesti brutaalseid üheksakümnendaid, kus seadused olid vaid paberil ja pool või rohkemgi politseiks ümbernimetatud miilitsast kuulus kurjategijate sekka.

Võib arvata, et nii mõnigi pealtnäha aus kodanik, kes omal ajal niiväga aus polnud, kui pehmelt väljenduda, hakkab raamatut paaniliselt lehitsema, kartes sealt leida oma nime. Paanikaks pole põhjust, sest Võsa on üldise rahu huvides nimed lehekülgedelt välja jätnud. Kahjuks.

Mitmed peatükid ja lõigud viitavad sellele, et raamatu pealkiri on eksitav – too Eesti pole kuskile kadunud. Näituseks...

„Kõige jõhkram oli siiski mõrv, mille Kaitsepolitseiameti purjus ametnikud panid toime Õismäel, sõites autoga surnuks jalgrattal liikunud nelja lapse isa. Kaitsepolitsei auto jäi sündmuskohale, ametimehed ise põgenesid. Räägitakse, et teistega koos olla autos pidu pannud ka toonane Kaitsepolitseiameti peadirektor.

Kogu lugu jõudis küll ajakirjandusse, aga sellestki polnud abi. Ei õnnestunud kindlaks teha mõrvarit ega sedagi, et kogu ametnikekamp oli lakku täis. Neli kast määrati näljasurma ning ametnik, kelle nime selle tapmisega enim seostati, töötab tänagi Kaitsepolitseiametis kõrgel ametikohal.”

Aga noh, mida sa ikka tahad prokuratuurilt, kes keskendub sellele, kuidas ajakirjanduslikke eksperimente korraldav kirjatsura kohtusse anda.

Miilitsate kuritööd on vaid väike osa raamatust, räägitud on pea kõigist tolleaegsetest kuriteovaldkondadest. Lõbumajandus, organiseeritud gängide tegevus, pettused, perevägivald ullikeste pahateod niikuinii, aga seadust sai rikkuda ja pappi teenida ka pealtnäha üllast eesmärki täites – näiteks loomade varjupaika rajades. Loomaarmastajates töötajad rügasid tõesti hingega, ent juhtkond optimeeris tulusid, et rikkus kasvaks – kassid-koerad olid nende jaoks vaid rahateenimise allikas. Säärast nihkest väljas kurjust on raamatus rohkelt.

Võsapets on Võsapets. Ei olnud ta saates poliitiliselt korrektse keelekasutusega ega liigtõsine, pole ka raamatus. Õnneks. Litsi nimetatakse litsiks ja pederastiat pederastiaks ning värvi on lisatud ämbritega:

„Sauna eesruumis istus porgandpaljas moslem, poolemeetrine vinnastatud väntvõll süles ja kuldhambad suus siramas nagu Kassiopeia tähtkuju.”

Lõpetuseks veel üks lugu Eestist, mis ei ole kahjuks kuhugi kadunud.

„Toona räägiti linnas üsna veendunult lugu, kus tänaval kokaiini tõmmanud ning politsei poolt kinni peetud ja ekspertiisi viidud ärimees palus enda asemel uriiniproovi narkoaine jääkide tuvastamiseks anda politseipatrullil. Soliidse summa eest olnud politseinik nõus kinnipeetava eest ise proovi andma. Kõik olid hetkeks rahuldatud. Ärimees arvas, et on jamast pääsenud, politseinik sai raha ja malakat peos hoida ning laborant proovidega möllata. Kuni ekspertiisiandmete saabumiseni elas igaüks oma elu edasi. Kui proovid saabusid, tuli nendega koos tõeline üllatus – politseiniku antud proov kõiki teisi narkootiliste ainete jääke, välja arvatud kokaiin.”