Esikoht polnud üllatus – üliproduktiivne James Patterson. Hõbeda sai Adam Mitzner (keda eesti keelde pole tõlgitud) ja kolmanda vanameister Stephen King (kes on küll kirjutanud paar krimkat, kuid ka ülejäänud looming käib actioni alla).

Amazoni järgi olid Baldacci viiest viimasel ajal ostetumast raamatust kolm just Amos Deckeri ehk Mälumehe seeriast, millest esimene ka maakeelde tõlgiti.

Baldacci ei viitsi ühtede tegelastega pikalt jännata vaid laseb neil seigelda kõige enam kuues raamatus. Nii pikad olid Kaameliklubi, King ja Maxwelli ning Will Robbie seeriad. Näis, kas Mälumehega läheb pikemalt, kuuest pool on praeguseks paberil.

Decker on surnud mitu korda. Esmalt siis, kui ameerika jalgpallurina NFL-i esimeses mängus meelemärkusetuks rammiti. Sellega lõppes sportlase karjäär ja algas elu mälumehena. Temast sai savant, mees, kes ei unusta midagi – kõik nähtu salvestus igaveseks mällu.

Teine surm saabus siis, kui ta politseinikuna koju saabus ning leidis kodust kolm laipa – abikaasa vennal oli kõri läbi lõigatud, abikaasa maha lastud, tütar kägistatud.

Tol õõvastaval hetkel vajus maailm kokku, kadus elu mõte. Äratus saabus enam kui aasta pärast, kui politseisse ilmub tüüp, kes tunnistab mõrvad üles. Peagi toimub kohalikus koolis tulistamine, kus teise ilma läheb hulk toredaid inimesi.

Niisiis ajab Mälumees end jalule ja lahing mõrvaritega algab. Seekord on Baldacci leidnud selle rosina, mis annab raamatule lisamaitset. Kui palju me teame savantismist? Võiks ju arvata, et omada fenomenaalne mälu on äge. Jah, aga mitte alati. Kohati on see kui õudus ruudus. Ent unustamatusest on politseinikule väärtus. Ja nii pendeldabki Mälumees musta ja valge, rõõmu ja masenduse vahel, üritades kuidagiviisi kompromissi leida.