RAAMATUBLOGI: Seitsmekümnendate Eesti rock ehk kumb on aegade parim, Ornament või Ruja?
Raamat, mis jutustab Eesti rockmuusikast 1970. aastatel, on saanud igati õige pealkirja. Tol kümnendil triumfeeris maailmas Led Zeppelin ja laul „Tsepeliini triumf“ oli üks esimesi, millega Ruja pani aluse meie rahvusliku rocki sünnile.
Oli õnn elada just sel aal. Muusika oli seitsmekümnendail enamat, kui lihtsalt muusika, mida kuulata või mille järgi jalga keerutada. See oli võimalus mässata, minna välja nõukogude tegelikkusest ja tunda end kasvõi hetkekski vabana. Tänapäeval, tundub, on muusikas võimu ja väge vähem, õieti polegi teist, kui üksik erand välja arvata. Muusikas pole enam protesti, loomingulist uudsust ega eneseväljendust. Aga see ei puuduta pelgalt Eestit, vaid kogu maailma.
Tegelikult võinuks sündida mõni aasta varem, sest seitsmekümnendate algus ja mitmed projekt-bändid, mis mängisid seal, kuhu verinoorukid ei pääsenud – Väntorel, Virmalised, Suuk, Kogudus, Kooma – jäid nägemata ning kuulda sai neid läbi sahinakõlalise mitmekordse lindistuse.
Internet, näe, lubab ajas kenasti tagasi minna. Käidud sai seal tihti ning raamatu lugemine võttis poole rohkem aega, sest paljud palad tuli üle kuulata. Nostalgiliselt. Pagan, küll tehti toona head muusikat.
Kuulad ja kuulad ja loed ja hakkad mõtlema, kes võiks olla kõigi aegade parim, lähemal maailma tipule või suisa tipp. Ruja? Autor viskab õhku intrigeeriva arvamuse, et äkki hoopis Gunnar Grapsi Ornament?
Kuulad veel, võrdled, ning mine tea, äkki ongi nii. Kui meenutada, siis Ornamendi parimail päevil 1974 – 1976, hakkas hinges raskema rocki periood mööda saama ja algas progerocki ajastu. Kogutud taskuraha eest sai soetatud kolmandik keskmist kuupalka maksvad plaadid – Pink Floyd „Wish you were here“ ja „Animals“, ELP „Works“ I ja II, Rick Wakeman „King Arthur…“ ning veel üht-teist sedasorti värki.
Eks Ornamenti ja Grapsi järgmisi bände sai ikka kuulamas käidud, ent Meie, Ruja teine periood (kolmandaga panid nad kahjuks täiega puusse), Psycho, Hõim ja Mess lõid suurema elamuse. Nüüd, kui aastad läinud, läbi tehtud ka bluusivaimustus ja minevik kokku sulanud, annaks tõesti hääle Ornamendile.
Kahjuks läks Eestis nõnda, nagu maailmas – rockmuusika hiilgeaeg kus tõesti loodi midagi uut ja unustamatut, kestis lühikest aega, kümnendi või vähemgi. Siis hakkas tulema sülti – Apelsin, Palderjan, Kuldne Trio, Vitamiin, Rock Hotel… Mis nad muud olid. Ei mingit iseloomu, eripära ega vaimsust.
