Nõukogude ajal oli käibel anekdoot: ära mõtle, kui mõtled, ära ütle, kui ütled, ära kirjuta, kui kirjutad, ära alla kirjuta, kui kirjutad alla, ära imesta.

Eelnev nali pole teinekord kaugeltki naljakas, vaid pigem õpetlik. Kaks noort, Alice ja Jack, advokaat ja psühholoog, pealtnäha targad inimesed, ent otsustavad abielludes ühineda Paktiga, mis peaks nende kooselu igavesti koos hoidma. Paraku ei uuri nad tausta piisavalt, mõtlevad, et tegu on lõbusa üritusega, aga asi on pehmelt öeldes tõsine.

Millegipärast ollakse mõnikord arvamusel, et eesmärgini viib ainult üks tee. Kui tahad saada rikkaks, tee nii, kui soovid kasvatada tublisid lapsi, tee naa, kui tahad õnnelikku abielu, siis täida neid ja neid reegleid. Oh oleks asjad nõnda lihtsad...

Ja hakkabki Pakt üha enam sisenema Alice’i ja Jacki ellu. Peituda pole kuhugi, sest Suur Vend jälgib sind. Teda ei huvita, et sa oled (abi)eluga rahul – reeglid on täitmiseks. Kui eirad neid, saad karistada. Hullumeelsus? Just! Aga pääsu pole, sest Suurel Vennal on lisaks ka võim – võid hetkega kaotada parimal juhul töökoha, halvimal isegi elu.

Tahad Paktist lahkuda – tühjagi! Allkiri tähendab igavest truudust, kasvõi näilist. Ja nii saabki elust košmaar, kust pääsemist ei paista.

Eks viimasel ajal tule neid psühhotrillereid lettidele suurel kiirusel ja hulgakaupa. Hakkad juba neid avama pika hambaga – on ja ei ole kah. Aga seekord on autor pannud täkkesse. Hea ja pinev raamat. Haarav. Fiktsioon küll, aga ikkagi. Elad noortele kaasa ja ootad, kas rabelevad välja või mitte.

Keeruline arvata, palju „Abielupakt” õpetust jagab, aga midagi ikka. Isegi kui idee tundub üllas – lahutusi on tõesti palju – pole käskude-keeldude süsteem imerohi, mis aitab. Ning kas alati tasub ühineda salapäraste organisatsioonidega, mis paisavad pealt kui ladvaõunad, ent võivad seest olla mädased. Hullust maailmas jätkub, sestap peaks olema esimene eesmärk säilitada vabadus ja iseseisvus.