Peter James liigub Briti traditsioonilise krimka radadelt kõrvale ning kirjutab skandinaavialikult ehk sotsiaalselt, pakkudes konkurentsi selle stiili suurmeistritele. Ei mingit halastust tarbijaliku heaoluühiskonna vastu. Tahaks ju arvata, et James keerab vinti üle, aga mine sa tea.
Nagu Jamesi raamatuis ikka, kulgevad erinevad liinid tasapisi ühes suunad ja on teada, et finaalis saavad need kenasti kokku.

Inglismaal Brightonis on 15-aastane tüdruk suremas, kui talle ei leita maksadoonorit.

Haiglas vaagub mootorrattaõnnetusse sattunud meesterahvas elu ja surma piiril.

Merest leitakse mitu laipa, kellelt on eemaldatud elundid – süda, maks, neerud.

Rumeenias elavad tänavalapsed karmi elu ning unistavad pääsust muinasjutulisele Inglismaale.

Kui lava on paigas ja püssid seintel, pole vist suurt saladust, mis toimuma hakkab ning millal paugud kõlavad.

Keegi ei oska isegi aimata – ja kui arvab, et oskab, siis see on vale – kuidas käituks tema olukorras, kus laps oleks suremas, sest pole sobilikku elundidoonorit. Meeleheide kindlasti, aga kas minnakse päästma tütart teise elu hinnaga? Samas… Keegi peab ju niikuinii surema…

Nagu öeldud, tahaks uskuda, et raamat on fiktsioon, ulme, aga paraku pole. Ühest küljest kahju, et karmist maailma tegelikkusest peab rääkima krimiromaanide kaudu, ent hea kui niigi.

Teinekord viskad pilgu lugejate arvustustele ja mis sel korral kummaline – paljud britid võtavad raamatut kui tavapärast krimkat ning kurdavad, et ei mingit põnevust, sest puänt on etteaimatav. Jah nii ongi, ent maailma võiks näha veidi laiemalt.

Ning paha pole seegi, kui saad taaskord kinnitust, et siinilmas on kõik ostetav ja müüdav.