Sai paar aastat tagasi käidud Leningradi (või siis muistse ja kaasaegse nimega Peterburi) legendaarses raamatukaupluses „Dom knigi“. Ühest küljest võttis võbelema – milline meeletu valik kõigest ja kõike – ent teisalt… Neid otsatuid raamatumeetreid ei jõua iial läbi lugeda ja kuidas sa valikut teed?

Kui võtta krimikirjandus, siis pea kõik oluline ilmub ka maakeeles. Väikeste mööndustega küll (saadaval peaks olema näiteks kogu Georges Simenon ja Patricia Cornwell ja veel üht-teist). Aga vaat ulmega on nadisti. Kuulsad pottereid ja muud päkapikuraamatud küll ilmub, aga niinimetatud traditsioonilist fantastikat ja üleüldse tippulmet on paraku vähe.

Aga seda eredamalt paistavad Skarabeuse raamatud tühjuse kõrval välja. Nagu sõõm värsket õhku – harva, kord aastas, aga asi seegi.

„Shanidar“ on Skarabeuse kolmas anglo-ameerika ulme antoloogia, sisaldades ajaloo esimese jutu personaalarvutitest ja internetist aastast 1946 ning veel üheksa lugu, üks parem kui teine.

Eks kaugem tulevik näita, kuivõrd prohvetlikud ulmekirjanikud on. Arthur C. Clarke’i kunagised ettekuulutused osutusid näiteks hirmuäratavalt täpseks. Näis, kas ka teistel.

Tõesti… Mis juhtub, kui internet hakkab elama oma elu ja teenima inimest kogu hingest, andes täpsed vastused kõigile küsimustele. Kõigile. Ehk siis: kuidas võiks saada sellest või teisest inimesest nii, et vahele ei jääks? Valmistada tuumapommi? Hävitada riik? Või siis inimlikumad küsimused lähedaste kohta, millele internet saaks kahtlemata vastata, kuid vastused võivad olla ka hirmuäratavad.

Või lugu sellest, milline näeb välja maailm, kui inimene tehakse ameti jaoks sobivaks – oled liiga intelligentne töötamaks turvamehena, kärbitakse intelligentsust. No mis teha, kui sinu tarkusele vastavat ametit saadaval pole.

Siis veel paar juttu tänapäevastest Gulliveridest, virtuaalelust, sellest, millist valitsejat Maa kindlasti ei soovi, üks kriminaalne psühhothriller aastatetagusest Ameerikast… Ühesõnaga, vihmase suvepäeva täis väärt lugemist.