RAAMATUBLOGI: Sõda on rahuaja nauding
Mängud iseloomustavad ühiskonda ning paraku pole me ürgajast alates teragi muutunud.
Öelgu soovolinik, mida tahes, tüdrukud mängivad pupedega, poisid sõda. Ja nii iidsest ajast saadik. Pole midagi teha, kui naiste osaks on koduhoidmine, mehed aga loovad selleks tingimused. Kui maad napib, tuleb võtta naabrilt.
Sõda on olnud alati meiega ning lahingutest pole pääsu kellelgi. Isegi nohikud sõdivad – kes malelaua taga, kes arvutimänge mängides.
Sõjaga kaasnevad sõjamängud. Ju on soov ja vajadus kedagi hävitada – kasvõi mänguliselt – istutatud geenidesse ja tingitud darvinismist, mis peab olelusvõitlust ja looduslikku valikut edasiviivaks jõuks.
Iidseimad maailmakuulsad mängijad on raiutud raamatusse, piiblisse. Taavet, külapoiss, julges ainsana võtta vastu suure ja võimsa Koljati väljakutse pisut mürada. Millega müramine lõppes, teavad kõik.
Gladiaatorite heitlused, rüütliturniirid, duellid, manöövrid, korvpall ja jalgpall, arvutisimulatsioonid ja muu säärane on kõik lahinguid imiteerivad mängud ehk ei midagi isiklikku.
„Sõda on kõige kohutavam asi üldse, millega inimesed kunagi on tegelenud,“ kirjutab van Creveld. „Miks on aga sel juhul nii, nagu juba Flavius Josephus 2000 aastat tagasi täheldas, et sõjast saab rahuaja nauding? Ja millest tuleb, et täiskasvanud mehed – palju harvemini ka täiskasvanud naised – hülgavad oma pere ja unustavad maised kohustused ning tegelevad üksnes mängimise või mängude vaatamisega?“
Vastuse leiate raamatust.
