Eks meie riiki ongi konflikt sisse planeeritud. Vähemalt senikaua, kui Ida-Virumaa on Eesti osa pelgalt juriidiliselt. Pole vist üllatus, kuhu suunas hakkavad „Pöörises” tuuled pöörduma, kui on käsil 2007. aasta majanduskrahh. Või arvab mõni, et lätlased asuvad Valgat vallutama või rootslased ründavad Hiiumaad?

Olgu siinkohal öeldud, et raamatus otsustas Eesti mitte ühineda Euroopa liidu ja NATO-ga, aga kes oskab öelda, kuivõrd läinuks (või läheks) asjad siis, kui me oleme nende organisatsioonide liige. On ju britid öelnud otse ja peenutsemata, et mingi Eesti pärast ei hakka nad kindlasti oma noori mehi surma saatma.

Niisiis majanduskrahh. Mis tuleb peagi niikuinii, sest kõik siin ilmas käib spiraali mööda. Viimati läks õnneks, aga järgmine kord ei pruugi. Näis, mis juhtub, kui hulk lihtsaid inimesi kaotab töö ning idapiiri tagant hakatakse protsessi jõuliselt juhtima. Kas algab üleriigiline Pronksiöö, mille ohjeldamiseks puudub jõud?

Kui omasid pekstakse, tuleb appi minna. On vist nii? Kaasmaalasi kaitsma. Tankidega. Lääneriigid vaatavad sündmuste arengut huviga pealt ning teevad suuri sõnu.

- - -

Sõda. Täielik sõda oli. Uskumatu. Venemaa ründas. See juhtus 6. veebruari hommikutundidel. Venelased tungisid mitmes kohas üle riigipiiri. Ütlesid, et tahavad kohalikke venelasi kaitsta ja kukutavad fašistliku ning rõhuva valitsuse … Ei tea, kui palju inimesi surma on saanud. Vist tuhandeid. Ja vigastatuid veel rohkem. Mehed, naised, lapsed ... Kõikjal on purustused, katkised majad, varemed, pommilehtrid. Nagu II maailmasõja aegsetel piltidel, aga värviliselt. Ja see hais ... See on nagu mingi muu maailm. Paralleelne dimensoon. Kõik on tolmune, hall. Inimesed on mornid. Ainult venelased rõõmustavad koos sõduritega. Tantsivad, laulavad, joovad.

- - -

Sündmused rulluvad lahti Frederiku pilgu läbi. Noor, tõsine ja tragi Eesti mees, kes elab ja töötab Ida-Virumaal tulevases Svobodani-nimelises linnas (läks veel hästi, sest Tallinnast saab Putingrad) ja saab kohalikega suurepäraselt läbi, sest keel on tal suus ja mõistus peas.

„Pööris” on igati tõhus lugemine, kuid pisut hirmuäratav. Või siis mitte, kui teaks, et vastase igale käigule oleks vastus olemas. Sest sündmused, mis ilukirjanduslikult toimuvad, võivad toimuda ka reaalses elus. Huvitav, kas valitsusel ja jõustruktuuridel on plaan, kuidas kriisiolukorras tegutseda? Et nad loevad „Pöörises” juhtuvat ja teatavad: ahaa, sel juhul käitume me nii ning sellise arengu korral naa?

Ah et kõik see tuleviku kujutamine mustades värvides on jama? Minge öelge seda Krimmi elanikele.