„Sõda Venemaaga“ peaks kuuluma alternatiivajaloo kategooriasse, kus kirjeldatakse võimalikke tulevikustsenaariume. Oleks autor (aja)kirjanik, protsesse eemalt jälgiv poliitik või niisama sõjaväelane, võiks kaanele lisada märke: ulmeromaan. Paraku Sir Richard Shirreff teab, millest kirjutab, sest on kindral ja endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja.

Maailm oli võimetu, kui Venemaa otsustas Krimmi endale võtta. Nojah, öeldakse, aga Ukraina polnud ka NATO liige. Baltikumi kaitseb artikkel 5, seega ei mingit muret. Aga tegelikult…

Kõik saab alguse Lätist, arvab autor. Provokatsioone on korraldada lihtne – saada paar vene kogukonna liidrit teise ilma, korralda mäss, tapa sealgi kolm naisterahvast, jättes mulje, et seda tegid Läti rahvuslased, misjärel venelased paluvad Venemaalt kaitset. Ei lähe tundigi, kui väed on juba Riias – kaugel need Pihkva dessantväed ikka on. Järgneb 1940. aasta stsenaarium, kus pole tähtis, kes hääletab, vaid kes hääli loeb. Päev paar hiljem on ka Eesti ja Leedu Venemaa koosseisus tagasi.
Aga NATO? Artikkel 5? Kas tõesti on kellelgi jäänud mulje, et samal hetkel, kui Venemaa lennukid asuvad Pihkvast ja Peterburi lähistelt teele, stardivad NATO väed Euroopast ja jõuavad õigeks ajaks kohale, et rünnak vastu võtta?

See, millest raamatus jutt, pole ulme vaid tegelikkus. NATO ei ole ammu see, mis oli – piinlik, kuid tõsi, et pärast Venemaa invasiooni Krimmi lahkusid Euroopa pinnalt viimased USA tankid, Suurbritannia on oma vägesid vähendanud oluliselt ja peaminister kuulutas avalikult, kuidas armee ei peaks sekkuma lahingutegevusse, vaid käima humanitaarmissioonidel.

„Meie tavajõudude nõrgenemine toob kaasa selle, et ainus viis Venemaad heidutada või lüüa, on tuumarelvaga ähvardamine või selle kasutamine. Kui mandritevaheliste ballistiliste rakettide, näiteks Tridenti tulistamisel Venemaa pihta oleks tagajärjeks viimnepäev, midagi nii kohutavat, et Venemaa presidendi arvestuste kohaselt ei riskiks USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa – NATO ainsad tuumarelvastatud riigid – eales Euroopa tsivilisatsiooni peaaegu täieliku hävitamisega kolme väikse Balti riigi pärast.

Ja tal on arvatavasti õigus. Mistõttu ta võib puhtalt pääseda.“

Nii kirjutab Shirreff raamatu eessõnas, ja seda on karm, kuid usutav lugeda.

Ühesõnaga: vene väed on Eestis, Lätis ja Leedus, ent kuidas käitub NATO? Venitades ja vingudes. Vähemalt raamatus. Kes ikka tahaks oma parimaid poegi surma saata mingi kolme tühise riigikese pärast. Saati on Venemaa paar sõjalise suuralliansi liiget ümber sõrme kerinud ning nood ei taha vägede saatmisest Baltikumi midagi kuulda.

Lõpp on siiski õnnelik. Raamatus. Sest Venemaa teeb ränga vea ning haavab Saksamaa ja Suurbritannia eneseuhkust, mistap nood ihkavad kättemaksu. Järgneb operatsioon, mis kisub juba ulme kanti, aga muud võimalust Balti riikide päästmiseks maailmasõda alustamata lihtsalt pole.

Resümee: Venemaa sissetung Eestisse on lihtne, NATO pole kaugeltki nii tugev ja ühtne, kui paberil paistab ning pääsemiseks tuleb oodata imele.