RAAMATUBLOGI: Sõjahaavad pähklipuus ja hinges
Teinekord võib ebamäärase ja halli koore all peituda midagi ilusat. Nagu pärlikarbis. „Uju koos uppujatega“ on just säärane üllatus – tundmatu autor, ähmane tutvustus tagakaanel – aga tegelikult üks südamlik ja kriminaalne peresaaga noore mehe juurteotsimisest ja eneseleidmisest.
Sõda hävitas ja lõhkus. Teine ilmasõda. Kes ellu jäid, olid haavatud. Kui mitte kehalt, siis hingelt. Eriti need, kes sõdisid valel poolel.
Eestimaal ei võeta asja liiga südamesse – üks viidi itta, teine läände… Valikut polnud. Ja kui oli, siis ei olnud ajastut arvestades tegelikult kumbki valik õige. Mõlemad pooled olid valed.
Norras oli kõik pisut teistmoodi. Oma vana ja väärikas riik ikkagi, ja kui sa läksid sakslaste poolele, olid omade vastu. Lihtne ja selge. Aga minejaid oli ning neist said sõja lõppedes paariad. Häbiplekid omade keskel.
Juhtus meilgi, et vend sõdis venna vastu. Elu oli selline. Rahu tõi mehed taas kokku ja elati edasi. Kes tänapäeval enam mäletab, kumb sõdis venelaste, kumb sakslaste poolel. Norras mäletatakse.
Kui sind kasvatav vanaisa – sinu vanemad on hukkunud – tegi kunagi vea ja pööras omadele selja, tuleb otsustada. Õige mees kaitseb perekonda. Nii ka noor talunik Norra mägikülas. Alati vanaisa poolel. Ja kui taat siitilmast lahkub, on jälle otsustamise aeg: kas jätta kõik nii, nagu oli, või minna otsima tõde ja juuri. Otsima vastust küsimustele.
Kes olid isa ja ema ning miks nad saladuslikult kombel Prantsusmaal surid? Miks sind, kolmeaastast poissi, leiti neli päeva hiljem kaugel-kaugel vanemate hukkumiskohast? Kes oli isa vend, geniaalne puutöömees? Kas ta on tõesti aastaid surnud või mitte. Ja kui mitte, siis kus ja miks ta end varjab? Kes saatis vanaisale haruldasest puidust puusärgi ja miks? Lõpuks: kuidas eluga edasi minna, kas abielluda lapsepõlvearmastusega või otsida õnne mujalt?
Ning ühtäkki tuleb mängu ka varandus – sõjahaavadega pähklipuu…
Niisiis noore sümpaatse mehe eneseleidmise lugu, nagu öeldud. Äärmiselt südamlik ja inimlik lugu, kus tooni annavad eestlastelegi omane üksindus ja nukrus, kuid valitsema jääb optimism ning hingerõõm.
