Ilukirjandus ei ületa iial reaalsust. Ent kas lugeja tahabki kaitsvast kookonist välja pugeda, sest vaimule on märksa mugavam teadmine, et see kõik on väljamõeldis, ebarealism, looming.

Mullu Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud Svetlana Aleksejevitš ei loo, vaid kuulab ja kirjutab üles tegelikkust, paneb selle sõnadesse. Loovad teised, need, kes räägivad. Kes suudavad meenutada. Paljud ei suuda, sest reaalsus on teinekord nii julm, et blokeerib mõistuse.

„Ma ei suuda… Ei taha meenutada,“ keeldus lendurina sõja läbi teinud naine Alekejevitšiga vestlemast. „Olin kolm aastat sõjas… Ja kolm aastat ma ei tundnud, et olen naine. Mu organism oli surnud. Menstruatsiooni ei olnud, mitte mingeid naisterahva soove.“

Kui Aleksejeviš sai valmis raamatu „Sõjal ei ole naise nägu“ vene naistest teises ilmasõjas, jäi käsikiri aastateks seisma, kirjastused ei võtnud seda vastu. Sest ses teoses on sõda liiga hirmus. Palju on õudusi. Tegelikkust.

„Te alandate naisi primitiivse naturalismiga. Naist-kangelast. Võtate ära temalt aupaiste. Teete temast tavalise naise. Emase. Kust tulevad niisugused mõtted? Te irvitate nende üle, kes on vennashaudades. Olete liiga palju Remarque’i lugenud… Meil remarkism läbi ei lähe Nõukogude naine ei ole loom,“ kirjeldas Aleksejevitš tsensori sõnu, miks raamat trükivalgust ei saa nähe.

Naturalismi… Sõda oligi tegelik. Ehk peaks kõigile tänapäevastele sõjaväelastele reamehest kindralini tegema selle raamatu läbilugemise kohustuslikuks. Siis nad saavad aimu, mida sõda tegelikult tähendab. See pole nädal talvises metsas, telkides ja süües külmi konserve, vaid aastaid keset verd ja surma.

„Öö. Seisad postil ja püüad iga heli. Nagu ilves. Valvad iga sahinat… Sõjas, nagu öeldakse, oled sa poolest saadik inimene, poolest saadik loom. Nii see on. Kui oled ainult inimene, siis eluga ei pääse.“
Öelda, et sõda on õudne, ei tähenda õigupoolest midagi. Ent neid õudusi kirjeldada…

„Keegi oli meid reetnud… Sakslased olid teada saanud, kus on partisanisalga peatuspaik. Meid päästsid sood. Mitu päeva, nädalate kaupa olime kaelani vees. Meiega oli radist, ta oli hiljuti sünnitanud. Laps oli näljane… Tahab rinda… Aga ema on ise näljane, piima ei ole, ja laps nutab. Karistussalklased on siinsamas… Koertega… Kui koerad kuulevad, oleme kõik hukas. On teil arusaadav?

Komandör võttis vastu otsuse…

Keegi ei julgenud emale käsku edasi öelda, aga ta aimas ise. Laskis kompsu lapsega vette ja hoidis seal kaua… Laps enam ei karjunud. Aga meie ei saanud enam silma vaadata. Ei emale ega üksteisele…“

Aleksejevitš leidis – ja tal oli õigus – et palju mõjusam on sõjast rääkida naise häälega. Mehelik sõda on liiga tavaline, kehitatakse vaid õlgu – nii peabki ju olema. Tegelikult ei pea. Mõelge oma lastele, kui nad olid teismelised ja mõelge, et nad peavad minema hakklihamasinasse.

Vene tüdrukud trügisid rindele. Ei, mitte Stalini ja kommunismi, vaid kodumaa nimel. Oma maad kaitsma. Kirglikult, armastuse ja elu hinnaga.

„Te küsite, millised tüdrukud meil olid? Meil oli Tšernova, juba rase, tema tassis miini külje peal, kus kõrval lõi tulevase lapse süda. Meid oli kasvatatud nii, et kodumaa ja meie – see on üks ja seesama.

Te ikka kujutate ette: rase läheb miiniga… Ta ootas ju last… Armastas, tahtis elada… Ja muidugi kartis… Aga ta läks… Ja ei läinud mitte Stalini pärast, vaid oma laste, nende tulevase elu pärast. Ta ei tahtnud põlvili elada. Vaenlasele alistuda… Võib-olla me olime pimedad, ja ma isegi ei eita, et me paljut tookord ei teadnud ja paljust ei saanud aru, aga me olime ühekorraga nii pimedad kui puhtad. Me koosnesime kahest osast, kahest elust.“

Lugu loo otsa. Peategelased ikka naised. Ja ikka sõda, hullumeelne ja ebainimlik.

„Roomasin viimase haavatu juurde, aga temal oli käsi täiesti puruks. Tükid ripnesid… Kõõluste küljes… Olin üleni verega koos… Tal oli tarvis käsi ruttu maha lõigata, et siduda. Aga mul ei olnud nuga ega kääre. Mida teha? Ja ma närisin hammastega seda pehmet liha. Närisin läbi ja hakkasin siduma.“

Sõda ei jäta kedagi normaalseks, armid jäid igaveseks.

„Ma olin sõjas verd nii palju näinud, et rohkem ei pidanud enam vastu. Organism seda rohkem ei tahtnud. Kui õmblesin punasest riidest pluusi, siis järgmisel päeval tekkisid käe peale mingid plekid. Villid. Ei punast sitsi ega punaseid lilli – roose või nelke – mu organism ei talunud. Mitte midagi punast, mitte midagi verekarva.“

„Kui ma tagasi tulin, olin teistsugune… Mul oli olnud kaua ebanormaalne vahekord surmaga. Imelik vahekord… Sõitsin trammiga, järsku jäi tramm seisma, kõik karjuvad, naised nutavad: „Inimene sai surma!“ Mina aga istusin üksi vagunis ega saanud aru, miks kõik nutavad. Kui palju tapetuid olin rindel näinud… Enam ma ei reageerinud. Olin harjunud nende kõrval elama. Tapetud on alati kõrval. Nende juures suitsetatakse, süüakse. Räägitakse. Nad ei ole kusagil seal, mitte mulla all, nagu rahuaegses elus, vaid on alati siin. Meie hulgas.“

Lõpetuseks võib vist öelda, et „Sõda ei ole naise nägu“ on mõjuvam kui „Läänerindel muutusteta“ ja võiks olla kooli kohustusliku kirjanduse programmis. Paraku pole tänapäeva noored ilmselt võimelised sõja tegelikkust vastu võtma, seega lugegu parem Remarque’i.