Nagu varasemalt on kordi ja kordi öeldud, tähtis on idee. Keegi kauge ameeriklane ütles juba ammu, et kui koer hammustab inimest, ei ole see uudis, aga kui inimene hammustab koera, siis küll. Niisiis tuleb kirjutajal võtta elust enesest või välja mõelda põnev konfliktolukord, mida raamatus lahkama hakata. Kumba varianti – kas elulist või väljamõeldut – Karen Cleveland kasutas, pole teada, ent ta pani täkke.

Vivian Miller on LKA (Luure Keskagentuur) ehk inglise keeli CIA (Central Intelligence Agency) vastuluureanalüütik, kelle ülesanne on avastada Venemaa spioone. Veel on ta ülimalt õnnelikus abielus nelja lapse ema, elades rõõmsat keskklassi elu, mis tähendab, et tuleb kuidagiviis ots-otsaga toime.

Kõik on igati hästi kuni päevani, mil Viviani satub Venemaa operatiivtöötaja arvutis kausta otsa, kus asuvad viie uinunud agendi toimikud. Ühest neist vaatab vastu ta abikaasa pilt. Šokk mõistagi. On kaks võimalus: kas tegu on eksitusega või... Pole vist põhjust kahelda, kumb variant on õige.

Vivian pikalt ei peenutse vaid koju jõudes esitab mehele vaid ühe küsimuse: kui kaua sa venelaste heaks töötanud oled?

„Mees vaatab mind rahulikult. Viivitab enne vastamist pisut liiga pikalt, kuid ainult pisut. „Kakskümmend kaks aastat.”

See on hetk, kus maailm kokku vajub. Küsimusi on meeletult palju, aga vastuseid null. Kas armastus on tõeline või mees abiellus temaga vaid selleks, et CIA töötajale ligi pääseda? Miks tegi abikaasa kõik endst oleneva, et emapuhkus liiga pikaks ei veniks, mis võinuks tähendada töökoha vahetust? Kas kodused tööjutud, millest võib üht-teist olulist välja noppida, on venelastele edasi antud? Kui nii, siis tähendab see parimal juhul vallandamist, aga sel juhul kannataks kogu turvaline elu ja eelkõige haige laps, kelle ravi on kallis. Kas asja annab siluda, kui...

Ühesõnaga, Viviani rahulik elu on purunenud ja ta peab kaelamurdvast olukorrast väljapääsu leidma ja saama vastuse painavatele küsimustele.