RAAMATUBLOGI: Sõõm värsket briti õhku skandinaavia roimakirjanduse vahel
Ann Cleevesi Shetlandi sarja – esimesena ilmus „Ronkmust“, teisena „Valged ööd“ – võib kasutada kirjandusteaduskonnas traditsioonilise briti krimiromaani näidisena.
Ei mingit sotsiaalsust, ainult isiklikud probleemid, mis üldsust küll paeluvad, kuid ei mõjuta. Ega Shetlandil palju inimesi ela, sestap ei saa kirjanik ainult omasid tappa, tuleb harvendada külalisi.
Keegi mõrvatakse – antud juhul mälu kaotanud tundmatu, kes puhkeb kunstinäituse avamisel nutma ja leitakse hiljem tapetuna ja seejärel pooduna – siis tapetakse teine ning selgub, et ka minevikus on toime pandud kuritöö…
Nagu briti krimkadele kombeks on mõrvamise põhjus raha või minevikuvarjud võid mõlemad üheskoos. Saati väiksel saarel, kus kõik on omavahel kui mitte just sugulased, siis tuttavad. Tihedas suhterägastikus tulebki uurijal Jimmi Perezil kord luua ning tõeni jõuda.
Briti kirjanikud, mandrielanikud mõistagi, otsustasid pärast Cleevesi romaanide edu – neist valmis mitmeosaline telesari – väisata Shetlandit ja uurida, kuivõrd kirjutatu vastab tegelikkusele. Vastab! Saar on väike ja igavlev ning et veidigi põnevust tekitada, käib järjepidev keelepeks.
Ka Perez olla ehe shetlandlane – jahe, töökas ja kirglik, kes teab, et tõeni jõudmiseks tuleb tuhnida sügavalt ja kaua, aga samas ekslik, mitte kangelase tüüpi üleidealiseeritud persoon. Kusjuures ta peamine ülesanne on teha sotsiaaltööd ja pakkuda preesterlikku hingeabi.
Kuni traditsioonilist briti krimiromaani enam peale ei tungi – Ann Granger kirjutab vähe ja Caroline Graham sootuks mitte – on Cleevesi raamatud kui sõõm värsket briti õhku skandinaavia roimakirjanduse vahel.
