RAAMATUBLOGI: Soome narkokaubanduse ABC, kõrvalosas eestlased
Issanda loomaaed on mitmepalgeline ja inimene sünnist saadik patune. Tuleb süüdistada kõigevägevamat, kes looduse krooni hinge sisse ahnuse programmeeris. Oleks siis nõnda, et politseivormil on tervendav toime – tõmbad selga ja saamahimu kaob. Ei! Kes patuseks loodud, seda ei päästa. Vorm on pigem kaitsevahend, nagu nähtamatuks tegev kuub. Ainult et teinekord jäävad kõrvad paistma.
„Mees Pasilast“ on tõsieluromaan, mis põhineb Helsingi endise narkopolitsei ülema juhtumil – seosed kuritegeliku maailmaga, altkäemaksuvõtmine, vägivald… On meil toimunud, toimub neilgi.
Ent mis meil põhjanaabritest. Vaat, et huvitavamadki lõigud ses raamatus on need, mis räägivad meist, eestlastest. Millised me oleme Soomes ja soomlaste pilgu läbi. Võib öelda, et „Mees Pasilast“ on küllaltki põhjalik ülevaade narkokaubandusest Soomes, kus Eesti mehed on vägagi osalised.
Et tuleb kokku kamp töötuid noori mehi depressiivses väikelinnas, näiteks Raplas, paneb raha kokku, ostab auto ja hulga narkootikume ning transpordib Soome. Kui tekivad probleemid, kaotatakse osa ainet ära ja jäädakse võlgadesse, minnakse politseisse kaitset paluma. Ehk siis koputatakse kamraadide peale. Tulemuseks narkojõugu paljastamine ühises operatsioonis, au ja kuulsus ja aurahad.
* * *
„Akvaariumipäev on mõeldud eestlastest vangide murdmiseks. Kas kellegi palve pele või ka ilma selleta takistatakse Riihimäe vanglas vajaduse või tuju järgi lastega kohtumisi. Seda põhjendatakse turvanõuetega. No see on ju tsiviililegi selge, et pooleteistaastane plika on vajaduse korral selge oht Riihimäki vangla argipäevale.
Karmimgi sell on masendatud, kui näeb oma last ainult korra aastas ja siis ka klaasi tagant. Väikesed lapsed lähevad täitsa segaseks, kui isa on klaasi taga. Vahel muutub olukord eriti raskeks, kui nad hakkavad klaasi taguma ja on nagu iminapad vastu klaasi. Teine võimalus on üks päev varem kohtumine tühistada. See avaldab mõju kaugemalt tulijatele. Kui kolm aastat kiusatakse, mees murdub, ja kui mees ei murdu, siis vähemalt tema naine. Laps läheb katki juba aastaga.“
* * *
„Eestis jälgib kohalik kaitsepolitsei oma politseinike majapidamise arengut. Eestis ei usalda Kapo ainuüksi tuludeklaratsioone, vaid ka oma silmi ja kõrvu. Kapo kontroll tagab vähemalt mingi kaitse korruptsiooni eest. Seepärast on väikepalgalise ametniku kiirelt kasvav omand sageli registreeritud naise nimele.
Soomes ei piisa, et ülekullatud ametnikul on pere, kelle nimele kirjutatakse rahulikus maakohas asuv tavalisest peenem suvila, mida tahetakse konfiskeerimise eest kaitsta. Siin purustatakse kõik kaitsed ja tühistatakse omandi üleandmised. Soomes saab riik alati oma osa, kas hea või halvaga.“
* * *
„Kuritegusid sooritavad Soome elama asunud eestlased elavad üsna tihti Vantaa ümbruses ja nende „ratsa rikkaks“ põhimõtet järgivate tüüpide uimasteid sisaldavad metsapeidikud leitakse samast kandist. Politsei paigutab Vantaa metsadesse pidevalt metsakaameraid. Eestlased muutuvad Soome heaoluühiskonnas üsna kiiresti laisaks. Nii, et vana BMW-ga ringi sõitev uimastitööle pühenduja pargib auto kiirtee ääres olevasse parklasse ja jaksab minna metsa kõige rohkem 300 meetrit. Ja järgmine käitub umbes samamoodi. Vahel on parklas tunglemist. Mõned teesklevad seenelisi, osa käib samal ajal eemal ihu kergendamas.
Selle uue ja vana Lahdentie mets on kui kuue lasuga Vene rulett. Sealt saab alati saaki ja siis eestlased peksavad üksteist, kui kujutavad ette, et keegi on koputanud.“
* * *
„Eestis on selline eikellegimaa Olümpia hotelli pianobaar, kus on võimlik näha paremal istumas kurjategijaid ja vasakul politseinikke, vaatlemas maailma kulgu. Siin on narkopolitseinikel võimlik istuda pättidega hetkeks samasse lauda, kuid ainult hetkeks. Igal asjal on piir.
Ainult motogängid ei istu neis kohvikutes. Neil on väiksemgi koostöö või sõbrustamine politseinikuga nagu sealiha muslimile. Nende jaoks on politseinik siga.“
