Räägitakse, et iga literaat tahab sisemuses kirjutada krimkat, julgust tungida vaat, et raskemasse žanrisse on vähestel, õnnestuvad üksikud.
Need, kes teiste mängumaale tungivad, üritavad millegipärast kinni hoida väljakujunenud reeglitest. Nii ka King. Kusjuures malli võtab ta Ameerika stiilist.

Kuritegu uurib pensionile jäänud politseinik Bill Hodges, saades kampa paar amatööri. Ning mõistagi on ta parem-kavalam-targem, kui palgalised võimukandjad.

Otsustaval hetkel on linnakese politseijõud mõistagi muude asjadega seotud ning neil pole aega appi tulla. Ehk siis tüüpiline üks-ühe vastu võitlus.

Lugeja teab, kes on kurjategija ja mida ta plaanib. Ekspolitseinik ei tea. Võidujooks käib, sekundid tiksuvad.

Kurjategija võtab enda jälitajaga ühendust ja esitab talle väljakutse – sa ei püüa mind kinni, teed hoopis enesetapu.

Raamatus on palju Kingile omast. Kirjeldades kaagi ilmumist lavale – ta rammib Mercedesega rahvamassi – ei hoita värve kokku. Kui keegi peab raamatus surema, siis juhtub see kas õõvastaval või pisaraidkiskuval moel. Ning pinget on romaanis piisavalt.

King suudab üsnagi hästi avada psühhopaadi mõttemaailma ning kirjeldada teda kui täiesti tavalist kodanikku meie keskel. Nii ongi. (Sari)mõrvarid ei ole tavaliselt ebameeldivad tüübid, kes käivad ringi veriste käte ja punaste silmadega, ila suunurgast tilkumas.

Niisiis kirjutab King usutavalt. Just säärane ongi väikelinna elu. Just nõndaviisi käitubki perekond, kui läheb pärandi jagamiseks. Just nii hulluvadki noored tüdrukud poistebändi kuuldes. Just sel moel võivadki vanemad oma laste elu lootusetult rikkuda, muutes nad vaimseteks värdjateks. Just nõnda võivad kogukond ja südamlikud sõbrad aidata vaimuprobleemidega inimestel eluga kohaneda.

Kingi loodud maailmas on palju kurjust ja palju headust, mis seekord võidab. Kui püstitada kaks küsimust – kas see on hea raamat ja kas see on stephenkingilik – siis tuleb mõlemale vastata: jah.